Friday, February 1, 2013

The Perks of Being a Wallflower (2012)

 
 
 
The Perks of Being a Wallflower (2012) - Müürililleks olemise iseärasused (mitteametlik)
 
 
102 minutit - Draama, Romantika
 
IMDB kasutajate hinnang - 8,2
http://www.imdb.com/title/tt1659337/

Lavastaja: Stephen Chbosky
 
Stsenarist: Stephen Chbosky  (romaan ja stsenaarium)       
             
Staarid: Logan Lerman, Emma Watson, Ezra Miller
 
Tagasihoidliku uustulnuka võtavad keskkoolis kaks lõpuklassi õpilast oma  hoole alla, et näidata talle tegelikku maailma.
 
Jätkame heade filmide lainel. Seekord siis Steven Chbosky vaimust sündinud "The Perks of Being a Wallflower", mida võiks tõlkida kui Müürililleks olemise iseärasused (kuskilt kuulsin sellist varianti). Oma sõnadega sisust  - Film 15 aastasest, vaikse loomuga ja naiivsest Charliest (Logan Lerman), kes, oma teismelise arengu tipphetkel, peab toime tulema esimese armastusega, parima sõbra hukkumisega, lapsepõlve psühholoogilise traumaga, mille mõju on igal ajal välja lööv ja nõuab arstlikku tähelepanu ning sisse elamisega võõrasse koolikollektiivi. Kogu selle teekonna jooksul pakuvad talle tuge kaks lõpuklassi koolikaaslast - kasuõde-kasuvenda - üks neist gei ja teine seesama uus armastus - nende toel tundub teismelise teekond läbi selle kõige talutav ja vahel ka nauditav. Charlie avastab ennast igal rindel ja jääb iseendaks, hoolimata ahvatlustest, mida klassikalise teismelise tormiline elu pakub.
 
Selle suurepärase teose vaimne isa on Steven Chbosky - tema kirjutatud on nii romaan kui käsikiri ning ka lavastaja toolil istub mees ise. Ei ole tuntud tegelane, pigem nn independent filmide tegija, siiani vaid paar filmi teinud ja kuulsust pole eriti saanud. Küll aga kirjutas ta ise romaani, mis sai koheselt populaarseks teismeliste seas, ning mille ta hulga aega hiljem ka lavastas, selliseid tegijaid on vähe. Lavastajana ei ole Steven veel palju jõudnud teha, kuid kirjanikuna on ta üsna tuntud - kindlasti on üks põhjuseid filmi aluseks olev romaan, mis ilmus tegelikult juba  1999, aga lisaks sellele on Steven kirjutanud stsenaariume nii filmidele, seriaalidele ("Jericho") kui ka broadwayle. Kuna tegemist on keskkoolidraamaga, siis pole vaja erilisi operaatori/montaazi tööd ega ka suure eelarvelisi eriefekte - kogu tähelepanu keskendub dialoogide ja näitlejate ümber. Ja kes juhiks näitlejaid veel paremini kui mitte romaani ja käsikirja autor ise. Nii saamegi nautida niigi tuntud romaani väga tead tõlgendust väga heade näitlejatöödega.
 
Ja nendeks headeks näitlejateks on - müürilille osas näeme lapsstaari Logan Lerman - armas noormees, kelle karjäär sai alguse filmimaailmas Mel Gibsoni poja rolliga filmis Patriot ning samal aastal taas Mel Gibsoniga What Women Want - kus ta mängis Meli nooremat veriooni - huvitav fakt, et sellise võimaluse mängida sama näitleja poega ja sama näitlejat lapsena - seda on filmiajaloos juhtunud vaid kolmel korral. Logani edu aga jätkus lapsstaarina ja tänaseks on tal seljataga juba üle 20 rolli, 3:10 rong Yumasse on üks neist (koos Russel Crowe'ga) ja nii edasi. Seekord on aga vaja mängida juba oluliselt raskemat ja mitmetahulist rolli kui senised. Ja Logan on hoos - tema esitatud Charlie on tagasihoidlik keskkooli esimese aasta õpilane, kelle elu on olnud kõike muud kui mee lakkumine. Juba niigi raske on olla uues koolis tagasihoidlik uustulnuk ja massi sulada, mis tundub alati olevat tähtsaim. Samas on vaja võidelda kiusamistega, senise parima sõbra traagilise kaotusega ja psüühika häiretega, seoses lapsepõlve jubedustega ja traagikaga. Nagu tavaliselt on jumal andnud sellistele lastele helge pea ja tänu sellele hakkab elu paistma palju positiivsem ning samm-sammult sündmuste arenedes, areneb ka peategelane. Esimeseks sõbraks koolis saab kirjandusõpetaja ja esimesed julgustused, mida nii vajati tulevad sealt. Logani tagasihoidlik Charlie on väga hea peaga ning kõrgete filosoofiliste teadmisega ja suudab ennast väljendada tippkirjaniku tasemel. Tema mõtted, kirjad, dialoogid on väga nauditavad ja tõmbavad endale koheselt vaataja tähelepanu. Ja kuigi Charlie areneb kogu filmi käigus ning leiab endas jõu sellest raskest seisust välja tulemiseks ei unusta Logan hoida karakteri algupärast vaikse poisi rolli kui lõputiitriteni - selle aasta teismeliste parim esitus. Ja väidetavalt ka raamatule nii lähedane, et ei saagi öelda kulunud klišeed - et raamat oli parem. Siiski ei saa kogu au minna vaid ühele, sest neid on ju kolm - kaks lõpuklassi õpilast, kes võtavad Charlie enda hoole alla, tutvustavad talle nii kogu kooli kui ka teismelise elu põhietappe ja kohustuslikke tegemisi ning äraproovimisi. Ja nendeks kaheks sõbraks on juba kogu maailmale tuntud Emma Watsoni mängitud Sam ja samuti hiljuti suure kino kuulsuse saanud Ezra Miller.
 
Jätkame Emmaga - igavese Hermionega Potteri saagast - võiks ju arvata, et see maailmakuulus roll, jälitab Emmat igavesti. Usun, et see ei ole nii, sest erinevalt paljudest teistest kuulsa rolliga edu saavutanud näitlejatest on Emma, saavutanud ka tänu sellele igavesti majandusliku kindluse ja see võimaldab tal ise oma karjääri kujundada - mistõttu pärast Potteri saaga lõppu, on ta hakanud väga valima, mis rolli võtta ja kujundama tulevikku, kus me saame kindlasti teda näha väga keerukates, aga alati nauditavates rollides - ja seda mitte tänu oma ilmeilusale välimusele, vaid eelkõige auhinnalistele rollidele. Ja nii valiski Emma Potteritele järgnevaks filmiks "My Week with Marilyn" - kõrvalosa auhinnatud draamas, mis näitab meile Marilyn Monroe elu ühte nädalat, mil tal oli oma niigi kiire ja keerulise elu kõrval ka austaja, kelle tüdruksõpra Emma mängibki. Oli väga harjumatu näha esmakordselt Emmat uues rollis, aga oli veenev esitus ja kogu film oli vaatamise vääriline. Järgmises filmis - ehk siis kõnealuses juba - on Emma rolliks Sam - natuke hullumeelne tüdruk, kelle armas ja tagasihoidlik olek paar aastat tagasi sai paljude rumalate teismeliste poiste poolt ära kasutatud ja nüüd valusa elukogemuse võrra targemast tüdrukust on saanud enesekindel elu nautija, kes teab mida tahab, teab milline muusika talle meeldib ja omab tuleviku visiooni tasemel, mida tavaliselt keskkoolist tulijad ei oma. Ja nii naudibki Sam oma viimast aastat keskkoolis läbi pidude, oma kasuvenna (Ezra) seltskonnas ja unistab kindlasse ülikooli minekust ning kenast poissõbrast. Ja Emma mängib vaba olekuga Sami väga usutavalt, enam ei sega ka potteri hermione ning vaataja poolehoid on kiire tulema. Tema tegelasse Charlie armubki, ning kuigi filmi käigus on ka tülisid ja ütlemisi, jääb ikkagi hea tunne nende suhtest ja annab aluse, et see jätkub ka peale filmi.
 
Ja nüüd Ezra Miller alias Patrick, Patty, Nothing (mitte keegi) - geist enesekindel ja erinevate elukogemustega hullumeelne (rohkem kui Sam) uus sõber Charliele. Sami kasuvend, kellega nad koos ringi hullavad ja elu naudivad - sest Patricku gei lembusest ei tea keegi ja Sam'il puudub usk tava poiste vastu - seega kaks parajat nn õdevenda, kes teineteiselt tuge saavad ja kõike neid hullumeelseid tempe koos teevad. Ezra on kindlasti selle filmi värvikaim kuju - tema teod ja tembud on alati humoorikad kuid kindlaid käitumisnorme siiski mitte liiga ületavad, tema jaoks kirjutatud tekst on eriti mahlakas ja humoorikas, aga vahel ka Charlile omaselt filosoofiline ja elutark. Ezra särab ja annab etenduse oma eemisele ja auhinnatud rollile vääriliselt - kuigi kaks rolli on omavahel nii erinevad kui vähegi võimalik - eelmine rolli oli - We Need to Talk about Kevin - Samuti teismeline noormees, kes siin on hoopis teine tegelane - Sellest filmist kirjutan kindlasti eraldi, sest on jätnud siiani mulle ühe sügavaima jälje, mida üks film suudab jätta - aga sellest teinekord - Ezra roll oli seal väga raske ja valus ning õpetlik meile kõigile. Ega nüüdki pole Ezral lihtne ja lõbus. Kuigi pealmine kiht näitab meile muretut noormees, kes ei kohku millegi ees ja tundub liuglevat elust läbi, on siiski ka temal omad iseärasused. Ei ole lihtne olla gei teismelisena ja veel sunnitud seda varjama, sest armastatu on jalgpalli tiimi üks edukamaid ja nõuab suhte varjamist nii, et lõpuks ka tülli minnakse. Ei ole lihtne olla teismeline ja sunnitud elu kõige põnevamal ajal, mil tavaliselt ajatakse tüdrukuid taga, hoopis salamahti poiste hulgast armastust otsima. Ezra suudab veenvalt muretust olekust kiirelt murelikuks ja haavatavaks muutuda ning siis jälle tagasi endise fassaadi ette manada - kiire ja osav töö algajalt näitlejalt.
 
Kõrvalrollides näeme - Charlie isa - Dylan Mc Dermott - eestlastele rohkem tuntud telelinalt The Practice seriaali peaosas - osava advokaadi roll, kes isegi tapmise suutis õigustatuks muuta kohtu silme ees. Ema - Kate Walsh - samuti telerollides peamiselt mängiv - Grey Anatoomia näiteks - peaosalise konkurent armurindel - Patrick Dempsey tegelase endine abikaasa. Hea oli vaadata, et Charlie vanemad mõlemad olid harjumuspäratult positiivsed. Tavaliselt näidatakse teismelise vanemaid hoolimatutena ja kõige halva põhjustena, siis siin see nii ei ole, vanemad on mõlemad normaalsed ja oma lapsest hoolivad - nii nagu tegelikult ju enamus on - või olen naiivne. Siiski ei osale nad Charlie elus nii sügavuti, et saada aru teismelise psüühika probleemidest ja alles filmi lõpus paljastub kohutav tõde - ema õe kohta, kes tundus olevat Charlie parim sõber, kuid tegelikult peamine põhjus Charlie pea, et skisofreeniliste hoogude põhjustajaks - ja seda mitte oma hukkumisega autoavariis, mida vanemad põhjuseks pidasid, vaid hoopis millegi muuga. Tädi Heleni rollis on Melanie Lynskey - natuke Drew Barrymore'i meenutav, aga igati arvestatava karjääriga näitleja, kelle karjäär sai alguse Kate Winslet'iga Peter Jacksoni (Sõrmuste isandad jms) ühes varasemas filmis "Heavenly Creatures" - mida peamiselt ebaõiglaselt mäletatakse, vaid peaosaliste suudluse pärast. Veel tuntumatest vilksatab ka Joan Cusack Charlie psühholoogi rollis - tuntud Cusackide perekonnast kus 5 õdevenda on kõik näitlejad, kuulsaim neist John Cusack.
 
Teema ise on väga hingelähedane, olin ka koolis vaikne ja tagasihoidlik ning tunnen äratundmisrõõmu natuke. Küll ei olnud mul selliseid draamasid ja läbielamisi, mida Charlie sai tunda. Seega lihtne on mul kaasa elada ja filmi nautida. Teismelise elu on nii haavatav, samas nii toetust igatsev, et see film ja kindlasti ka raamat, aitavad paljuski lapsevanemaid mõista teismelise elu - elu, mida me kõik oleme elanud kuid vanema rollis kipume unustama - isegi kui suhe lapsega on väga hea, nagu siin filmis, ei pruugi see olla piisav tagamaks talle turvaline kodu ja tulevik. Tuleb pingutada rohkem - kuidas? - tuleb tegeleda ja leida aeg oma lapse jaoks, see on kõige tähtsam. Ükski tore kink ei asenda seda aega ja kui laps on läinud kodunt suurde ilma, siis alles mõistad seda, mis jäi tegemata. Selle asemel, et kiruda sotsiaalmeedias vahetpidamata lasteaia koha puudumise üle, tuleks see aeg pühendada hoopis lapsega koosolemise peale, sest seda aega ei ole palju ning varsti igatsed ise tema järgi - ja siis ei tule ta sinu juurde, sest nii oled teda ise kasvatanud, suhe ei ole nii tugev, et üksteisele terve elu toeks olla. Õnneks filmis asi nii käest ei lähe ja vanemate tugi on Charliel edasipidi väga tugev, kahju lihtsalt, et vanemad varem lapsega rohkem ei tegelenud, vaid usaldasid Tädi Heleni hoolde, kelle mõju Charlie elule tuleb alles filmi lõpus välja, mis on kergelt öeldes kohutav, eriti veel see, et tegemist oli oma inimesega, keda tahes tahtmata usaldad ja kuna lapsega see suhe ei olnud nii usaldav, siis ei saanudki vanemad teada tegelikke psüühikahäirete põhjuseid enne kui alles filmi lõpus. Charliel, aga lõpuks vedas - ta kohtas kahte hullumeelset sõpra, kes aitasid teda, tema teismelise arengu teel, kaotamata iseennast. Talle tutvustati inimesi, pidutsemist, muusika nautimist, esimest suudlust, esimest suhet, andestamise võlu, heade asjade ära tundmist, nende nautimist ja esimest tõelist armastust. Muidugi sai ta ka proovida asju, mida ta ei oleks ise kindlasti tahtnud või julgenud ilma tõuketa nagu kanep jms. Aga ta jäi iseendaks ja selle teekonna sündmused, kogemused ja läbielamised saabki ta kirjutada oma müürilillelise saatuse eriärasuste hulka.
 
Kas vaadata - juba esimestest lausetest on arusaadav, et soovitus on ilmne - ja seda kindlasti mitte ainult teismelistele, kelle jaoks see teos on pea, et piibli staatuses, vaid pigem isegi nende vanematele ja vanematele üldse. Kui vähegi samastuda ja endalt küsida - kas ma ikka ise olen oma lapse jaoks piisavalt olemas? Kas ma ei aja äkki enda ego paitamist sassi lapse heaolu eest muretsemisega? See film aitab kindlasti selgusele rohkem jõuda, kui muidugi huvi enesekriitikaks on - aga enesekriitika ongi see mis meid elus edasi viib ja aitab läbi kogemuste ja teadmiste parimaid otsuseid teha. Ja siis ei ole ka müürilille elu koolis nii kohutav, sest tal on alati parimad sõbrad olemas - tema vanemad.
 
Meie hinnang 10/10
 
PM

No comments:

Post a Comment