Beasts of the Southern Wild (2012) - Metsiku lõunamaa asukad
93 min - Draama, fantaasia
Lavastaja: Benh Zeitlin
Stsenarist: Lucy Alibar (Lugu ja stsenaarium), Benh Zeitlin (stsenaarium)
Staarid: Quvenzhané Wallis, Dwight Henry, Levy Easterly
Võideldes igapäevaselt oma keevalise isa ja viimase kustuva tervisega ning oma kodu pidevalt tabavate üleujutustega - kuue aastane Hushpuppy peab läbi karmi keskkonna õppima selgeks vapruse ja armastuse tõed.
Oscarite eelne aeg on minu jaoks parim aeg filmimaailmas. Filmide valik on imeline ja pea et iga päev on võimalus aasta parimaid vaadata. Seegi film kuulub just nende hulka. Ja seekord ei ole tegemist hollywoodi suure rahakoti najal tehtud filmiga, vaid nn independent gruppi kuuluva teosega, mis on saanud üle kogu maailma teenitud tähelepanu. Aasta parima kümne filmi hulka valituna on filmiloojad oma väheste võimalustega suutnud pea võimatut - panna 6000 akadeemia liiget valima üheks parimaks aasta filmiks nii väikese eelarve (1,3 mil $) ja ilma ühegi tuntud staarita teost - see saavutus on selle aasta üks parimaid ja ka üllatavamaid.
Sisu kokkuvõte oma sõnadega - Väike 6 aastane tüdruk elab koos oma haige, kuid keevalise, isaga ülivaest elu üleujutuste piirkonnas Louisiana osariigis, koos teiste sarnaste perekondadega. Tüdruk võitleb igapäevaselt isa kehvast tervisest tulenevate probleemidega, mille üheks põhjuseks on ka alkohol. Isa, kes peaks hoolitsema oma 6-aastase tütre eest, vajab vahel ise hoopis hoolitsust. Isa ja tütar elavad eraldi hurtsikutes ja nende elukorraldus tundub täiesti uskumatu. Isa kasvatusmeetodid on väga karmid, Hushpuppy peab pidevalt läbi elama isa purjuspäi laamendamisi ja julmi õpetussõnu, vahel ka karmi kätt. Kuigi isa õpetussõnad on väga julmad ja tunduvad hoolimatud, on tegelikult isa soov valmistada oma tütart ette läbi karmi kasvatuse iseseisvaks eluks, lihtsalt tema õpetusmeetodid on sellised nagu ta õigemaks peab ja teisiti ta lihtsalt ei oska. Robustset õpetust on vaja tulevaseks eluks, mil tema juba lahkunud on ja tervis annab märku, et see lahkumine on juba ukse taga. Hushpuppy kannatab vapralt ja karastumine on silmaga nähtav ning püüd ise hakkama saama on tugev. Kuigi vahel ka õnnetusi juhtub (nagu kodu põlema panemine), ei jäta ta jonni ja püüab edasi. Armastus isa ja tütre vahel on küll omanäoline aga tugev, kuigi selle märkamine läbi nii raske elu on väga keeruline. Kuid vaid see armastus suudab tütrel üle olla karmist kasvatusest ja üleujutustega kaasnevatest probleemidest. Üleujutused on aga pidevad, sest antarktikast tulevad jäämäed sattuvad tihti piirkonda, kus nad siis sulavad ja üleujutavad kogu piirkonna. Filmi tegevuse ajal peavad paljud üleujutuse põhjuseks orkaan Katriinat (otseselt ei mainita, aga viiteid on), mille mõjul nende kodud hävivad ja vaid üksikud tugevamad jäävad ellu - seekord ka Hushpuppy ja isa - sest isa on omal ajal elanud üle nii suure katastroofi ja ehitas maja vastavalt, et olla valmis ka orkaanideks - katusesse tehtud ava abil, pääsavad nad katusele ja sõidavad isetehtud praamiga mööda üleujutatud "Vanni" - nii kutsuvad nad oma piirkonda. Isa annab tütrele õpetusi ellujäämiseks, eriti kuidas püüda palja käega säga ja see siis ka korralikult maha lüüa. Peagi ühinevad nad teiste ellujäänutega ja panevad koos pidu täiel rinnal. Lõpuks saabuvad ka orkaaniabilised ja ellujäänud viiakse abikeskusse, kuid nad ei tunne ennast hästi tsiviliseeritud tähelepanu all, kuigi nad peaksid olema õnnelikud abi üle - ikkagi tahavad nad tagasi oma ülivaesesse keskkonda ja lõpuks ka põgenevad hoole alt - keegi ei taha pealesurutud muutust ja abi, kui ollakse harjunud oma karmi, aga nende jaoks ainsa normaalselt eksisteeriva eluga, mis isegi tundub mugav, sest teistsugust elu ju pole olemas. Sotsiaalteaduste õppefilmiks sobiv teos on täis huvitavaid olukordi ja inimmõistuse keerdkäike. Samuti on filmitud läbi 6-aastase silmade, mis lisab vaid väärtust ja kaastunnet tegelastele.
Imelise teose taga on lavastaja ja stsenarist Benh Zeitlin, lugu ise põhineb näitekirjaniku Lucy Alibari lühinäidendil, mille ta koos sõbra Benhiga stsenaariumiks kirjutas. Film on rahastatud non-profit organisatsiooni poolt ja on filmitud reaalselt New Orleani piirkonnas - just seal kus tegevustik ka toimub. Benhi jaoks on tegemist debüüdiga suurel kinolinal, siiani on ta teinud vaid paar lühifilmi. Ja tegemist on paljusti nn pereprojektiga, väikese eelarve tõttu on Benhil abiks paljud pereliikmed ja sõbrad. Autentsus on aga imeline - reaalselt samas piirkonnas elavad elanikud on nätlejateks, filmitakse samas piirkonnas, casting on suurepärane. Näitlejate valikul nähti palju vaeva ja Benh ei andnud järgi kuskil - kui juba mõte tekkis, siis viidi see lõpuni ning üle poolte kogu meeskonnast on kohalikud.
Keda siis leiti ja avastati. Alustame isaga, sest tema ühinemisel filmiga on omaette huvitav lugu. Nimelt Dwight Henry ei ole tegelikult näitleja, vaid hoopis kohalik pagar, kellele kuulus võtteplatsi lähedal asub väike kohvik, kus võttemeeskond söömas käis ja sealt ta lavastaja ka leidis. Kuid Dwight ei tahtnud kindlasti mingisse filmi tulla, ta oli oma tööga juba nii hõivatud. Kuid Benh ei jätnud jonni, pidevalt peale käies. Kuid äkki ühel hommikul oli Dwight kadunud - nimel kolis ta ära ja soetas kaugemal endale uue pagaritöökoja. Nii ei teadnud keegi, kus ta on ja lavastaja oli löödud, aga ei andnud alla - meeskond küsitles kohalikke ja nii uuriti välja kuhu Dwight kadus ning ühel päeval ilmus kogu filmi meeskond uude kohvikusse - kõik 65 liiget olid kohal ja palusid Dwighti filmiga ühineda - sellisele kutsele ei suuda ilmselt keegi vastu panna ja nii andis lõpuks Dwight alla - võttis rolli vastu samal ajal käivitades kohvikut uues kohas - see oli üliraske aeg talle, aga vaadates filmi - asi oli seda väärt - Dwighti esitlus isana on aasta parimaid, roll ise on juba nii raske, et paljud tippnäitlejad ei julgeks vastu võtta seda, sest eelmised rollid segaksid autentsust kindlasti, Dwightil aga seda probleemi ei olnud ning ta oli kohalik, kes oli kõike seda karmi elu omal nahal läbi elanud - nii saimegi uue staari. Juba uus filmgi on tehtud - Twelve Years a Slave - film mida väga ootame ja Dwight mängib Steve McQueeni uues filmis sellise tippseltskonnaga nägi Brad Pitt, Michael Fassbender, Paul Giamatti ning imelaps Quvenshané Wallis - taasühinevad isa ja tütar ka uues filmis.
Kes on see imelaps siis - Quvenshané Wallis. Tegemist on filmi absoluutselt parima osaga - Täna juba 9 aastane, kuid filmikatsete ajal vaid viieaastasena rolli võitnud ca 4000 lapse hulgast välja valitud Quvenshané - mitte ainult aasta üks parimaid lapsnäitlejatöid vaid kogu aasta üks parimaid esitusi üldse - nimelt kandideerib noor Quvenshané selle rolliga parima naisnäitleja peaosa Oscarile. Olles sellega läbi aegade kõige noorem - eelmine rekord oli 13 aastane Keisha Castle-Hughes - Whale Rider'i eest. Olles filmimise ajal vaid 6 aastane on see esitus vaid imeline. Nazie (hüüdnimi päriselus) sai rolli ka omamoodi huvitavalt - nimelt oli kuulutuses kirjas 6-8 aastased lapsed, aga Nazie oli vaid 5 tol ajal. Emaga kokku leppinud, valetasid nad vanuseks 6 ja nii saigi Nazie osaleda katsetel. Ja olles nii sügava mulje jätnud kõigile, ei olnud hiljem vanus enam probleemiks, imelaps leitud ja stsenaarium isegi kirjutati ümber, sobimaks paremini Nazie jõulise karakteriga. Benh sai koheselt aru, et leidis selle mida vajas. Ja isegi korraks oleks kaotanud ta, sest kui sooviti teda tagasi kutsuda, kutsuti teda Nazie nimega - mille peale keegi ei vastanud, kuni ema lõpuks tabas ära - te otsite vist Quvenshané - nii keerulist nime ei hakanud 5 aastane tüdruk enda kohta ütlema, vaid ütles Nazie - nii nagu kõik sõbrad teda kutsusid. Aga roll on uskumatu - kõiki neid emotsioone 6 aastasest välja saada oli muidugi ülimalt keeruline ja niikohal tänab Benh väga tüdruku ema, kes oli kogu filmiperioodi jooksul abiks, aidates Naziel õigesse emotsiooni saada ja aitas tõlgendada lavastaja soove Naziele - sellistena, et tüdruk suudaks oma tundeid väljendada just nii nagu vaja. Meeskonnatöö oli ladus ja oscari nominatsioon olemas.
Film on taas minu lemmikžanrist - draama reaalsest elust. Näidates meile elu sellist osa, mida kipume unustama - osa, kus inimesed peavad võitlema ellujäämise nimel mitte virisema pseudoprobleemide üle. Selliseid filme on hädasti vaja, need aitavad mõista, kui lihtne on meie elu võrreldes "Vanni" eluga ning kui õnnelikud peame olema, kui meil selliseid raskusi läbi ei tule elada. Filmitegijad nagu Benh ja teised tema sarnased, kes näevad vaeva näitamaks maailmale elumündi teist poolt, väärivad kõrgeimat tunnustust. Suurimad tänudsõnad neile. Ilma nendeta on väärtushinnangud tihti väärad ja ning egod paisuvad üle. Pangem ennast Vannirahva olukorda ja siis saate koheselt aru kui õnnelikud peame olema kui meil on pere, tervis, sõbrad ja töö. Vannis küll puudub töö ja rikkus, kui selle eest on pere ja sõbrad palju rohkem hinnatud ja see on iseenesest mõistetav nende jaoks. Miks peakski Vannist ära minema tsiviliseeritud maailma, egomaanide hulka, kelle peamiseks probleemiks on oma ego paitamine kui pere eest hoolitsemine. Kui siin isa on küll keevaline, aga selle eest oma lapsega tegelev ja karme kuid eluks vajalikke õpetusi jagav - tehes seda enda teadmistele ja oskustele vastavalt maksimaalselt - mida ei saa väita tsiviliseeritud, kõigi võimalustega vanemad, sest neil on vaja tegeleda endaga rohkem kui enda lastega ja õpetades lastele sama - rikkus on tähtsam kui pere, enda positsioon ja populaarsus teiste hulgas on tähtsam kui aeg lapsega. Sellest väärarusaamast saadakse aru alles siis kui ollakse üksi - aga siis on juba hilja. Sellepärast kuulubki Beasts minu selle aasta tippu, teema on väga huvitav ja vajalik, esitlus aasta parimaid, keskkonna autentsus imeline ning dokumentaalne kaameranurk väga sobiv. Film jätab kõrgetasemelise dokumentaali mulje läbi 6 aastase tüdruku silmade. Tundub, nagu oleks kaameramees ise kolinud elama Vanni ja nende inimeste keskele, et saada pärim istekoht otse lava ääres.
Vaatamiseks vajalik kindlasti ja võib vabalt kodus vaadata. Küll aga soovitan ette planeeritud filmiõhtut, et väliseid segajaid oleks minimaalselt, sest film nõuab kaasa mõtlemist ja ei ole kerge meelelahutus. Samas õpetlik lugu ja väärtus ei piirne 2 tunni meelelahutusega, vaid annab mõtlemisainet pikemalt ning loodetavasti korrastab ka mõttemaailma ja väärtushinnanguid, mis võikski olla suurima kinokunsti suurimaks eesmärgiks, mis selle filmiga sai selleks korraks täidetud.
Meie hinnang 10/10
PM
No comments:
Post a Comment