Tuesday, December 31, 2013

Prisoners (2013)



Prisoners - Vangistatud (2013)

 -  Krimi/Draama/Põnevus                         
IMDB Kautajate hinnang - 8,1/10
 
Lavastaja: Denis Villeneuve    
 
Stsenaarium: Aaron Guzikowski    
 
Staarid: Hugh Jackman, Jake Gyllenhaal, Viola Davis

Kui Keller Dover'i noor tütar ja tema sõbranna jäävad kadunuks, võtab isa asjad oma kätte samal ajal kui politsei ajab erinevaid juhtnööre laste leidmisel ning pinge igas suunas aina kasvab. Samas - kui kaugele võib üks meeleheites isa minna omakohtuga oma perekonna kaitsmisel? 

Martha Marcy May Marlene (2011)



Martha Marcy May Marlene - (2011)

 -  Draama/Põnevus                         
IMDB kasutajate hinnang - 7,0/10
                         
Lavastaja: Sean Durkin
 
Stsenaarium: Sean Durkin    
 
Staarid: Elizabeth Olsen, Sarah Paulson, John Hawkes

Valusate mälestuste ja kasvava paranoia poolt vaevatud noore naise võitlus peresuhetega pärast põgenemist vägivaldsest sektist.    

                         

The Hunger Games: Catching Fire (2013)



The Hunger Games: Catching Fire - Näljamängud: Lahvatab Leek (2013)

 -  Action/Seiklus/Ulme
                         
IMDB kasutajate hinnang - 8,1/10
 
Lavastaja: Francis Lawrence    
 
Stsenaarium: Simon Beaufoy, Michael Arndt, Suzanne Collins (Romaan)
 
Staarid: Jennifer Lawrence, Josh Hutcherson, Liam Hemsworth, Woody Harrelson, Donald Sutherland, Elizabeth Banks, Lenny Kravitz, Stanley Tucci jps
 
Katniss Everdeen ja Peeta Mellark'ist saavad märklauad pärast oma võitu 74ndatel Näljamängudel, kuna tänu sellele on kerkimas revolutsioon Panem'i piirkonnas.  

The Butler (2013)



The Butler - Teenija (2013)

 -  Elulugu, Draama
                        
IMDB kasutajate hinnang - 6,9/10
 
Lavastaja: Lee Daniels
 
Stsenaarium: Danny Strong, Wil Haygood  
  
Staarid: Forest Whitaker, Oprah Winfrey, John Cusack, Mariah Carey, Terrence Howard, Cuba Cooding Jr, Lenny Kravitz, Robin Williams, Alan Rickman, Jesse Williams, James Marsden, Liev Schreiber, Jane Fonda jpt                      
 
Ajal, mil Cecil Gaines teenindab Valges Majas kaheksat presidenti, inimõiguste liikumine, Vietnami sõda, ja teised suured sündmused mõjutavad tema elu, perekonna elu ja Ameerika elanike elu.

Before Midnight (2013)

 
 
Before Midnight - Enne keskööd (2013)
 
                         
IMDB kasutajate hinnang - 8,1/10
                         
Lavastaja: Richard Linklater
 
Stsenaarium:  Richard Linklater, Julie Delpy, Ethan Hawke
 
Staarid: Ethan Hawke, Julie Delpy, Seamus Davey-Fitzpatrick

Taaskohtumine Jesse ja Celine'ga 9 aasta möödudes. Pea 20 aastat on möödunud nende esmakohtumisest Viini rongis. Algab taas värvikas arutelu suhete teemal.  
 
 
 

Friday, April 5, 2013

A Better Life (2011)





A Better Life - Parem elu (2011)

98 minutit - Draama

IMDB kasutajate hinnang - 7,1

Lavastaja: Chris Weitz

Stsenaarium: Eric Eason (stsenaarium), Roger L. Simon (lugu)

Staarid: Demián Bichir, José Julián, Eddie 'Piolin' Sotelo

Lugu aednikust mehest ida Los Angeleses, kes igapäevaselt üritab oma teismelist poega hoida eemal gängidest ja immigratsiooniametist, samal ajal otsides võimalusi anda pojale parem elu, kui tal omal on olnud.

Biutiful (2010)




Biutiful (2010)

148 minutit - Draama

IMDB kasutajate hinnang - 7,4

Lavastaja: Alejandro González Iñárritu

Stsenaarium: Alejandro González Iñárritu, Armando Bo ja Nicolás Giacobone

Staarid: Javier Bardem, Maricel Álvarez, Hanaa Bouchaib

Liigutav lugu Uxbal´ist, mehest siin maailmas, kes teab oma läheneva surma aega ja teeb elus vastavaid otsuseid.

Hitchcock (2012)





Hitchcock (2012)

98 minutit - Elulugu, draama 

IMDB kasutajate hinnang - 7,0

Lavastaja: Sacha Gervasi

Stsenaarium: John J. McLaughlin (stsenaarium), Stephen Rebello (raamat)

Staarid: Anthony Hopkins, Helen Mirren, Scarlett Johansson, Danny Huston, Toni Collette, Jessica Biel, James D´Arcy

Elulooline armastuslugu maailma mõjukaima filmilavastaja Alfred Hitchcock´i ja tema naise Alma Reville vahel vastuolulise filmi Psycho valmimise ajal 1959.

Anna Karenina (2012)





Anna Karenina (2012)

129 minutit - Draama

IMDB kasutajate hinnang - 6,7

Lavastaja: Joe Wright

Stsenaarium: Tom Stoppard (stsenaarium), Lev Tolstoi (Romaan)

Staaid: Keira Knightley, Jude Law, Aaron Taylor-Johnson, Emily Watson, Olivia Williams, jpt

19. sajandi lõpu Venemaa kõrgklassi seltskonnalugu aristokraatlikust Anna Kareninast, kes alustab elu muutlikku armuafääri jõuka krahv Vronski´ga.

The Sessions (2012)





The Sessions - Armastuse õppetunnid (2012)

95 minutit - Komöödia, Draama, Romantika

IMDB kasutajate hinnang - 7,2

Lavastaja: Ben Lewin

Stsenaarium: Ben Lewin (stsenaarium), Mark O'Brien (artikkel)

Staarid: John Hawkes, Helen Hunt, William H. Macy

Lugu lastehalvatuse tagajärjel metallkopsumasinat kasutavast ja halvatud mehest, kes soovides süütust kaotada, kontakteerub oma psühhiaatri ja preestri toel proffesionaalse seksterapeudiga (nn surrogaat sekspartneriga).

Zero Dark Thirty (2012)




Zero Dark Thirty - 00.30 (2012)

157 minutit - Draama, Ajalooline, Thriller 

IMDB kasutajate hinnang - 7,5

Lavastaja: Kathryn Bigelow

Stsenarist: Mark Boal

Staarid: Jessica Chastain, Joel Edgerton, Chris Pratt, Kyle Chandler

Kümne aasta pikkune kroonika inimjahist al-Qaeda terrorirühmituse liidrile Osama Bin Laden´ile pärast 9/11 2001 rünnakuid kuni Osama hukkumisele Navy S.E.A.L meeskonna käe läbi 6ndal mail 2011 kell 00.30.

Lincoln (2012)




Lincoln (2012)

150 minutit - Elulugu, Draama, Ajalooline

IMDB kasutajate hinnang - 7,6

Lavastaja: Steven Spielberg

Stsenaarium: Tony Kushner (stsenarist), Doris Kearns Goodwin (romaan)

Staarid: Daniel Day-Lewis, Sally Field, David Strathairn, Tommy Lee Jones, Hal Holbrook, Joseph Gordon-Levitt, James Spader, John Hawkes,

Ameerika kodusõja raevukamal ajal Ameeria president võitleb tapatalgude vastu ning samal ajal peab teist sõda valitsuse siseselt orjuse kaotamise sooviga, millele on mitte vähem raevukas vastupanu.

Django Unchained (2012)


 
 
Django Unchained - Vabastatud Django (2012)
 
165 minutit  -  Seiklus, krimi, draama
                        
IMDB kasutajate hinnang - 8,6
           
Lavastaja: Quentin Tarantino
 
Stsenaarium: Quentin Tarantino
 
Staarid: Jamie Foxx, Christoph Waltz, Leonardo DiCaprio
 
Saksa pearahaküti abiga, vabanenud ori asub vabastama oma naist Mississippi ühe istanduse jõhkra omaniku käest.

Les Misérables (2012)

 
 
Les Misérables - Hüljatud (2012)
 
158 minutit - Draama, muusikal, romantika
 
Lavastaja: Tom Hooper   
 
Stsenaarium: William Nicholson, Alain Boublil, Claude-Michel Schönberg, Herbert Kretzmer; muusika - Alain Boublil ja Claude-Michel Schönberg, Romaan - Victor Hugo

Staarid: Hugh Jackman, Russell Crowe, Anne Hathaway, Amanda Seyfried, Eddie Redmayne, Sacha Baron Cohen, Helena Bonham Carter jpt
 
19nda sajandi Prantsusmaal, Jean Valjean, keda aastaid on taga ajanud armutu politseinik Javert tänu enneaegse vanglast vabanemise reeglite rikkumisele, võtab enda hoole alla tehase ühe töötaja Fantine tütre Cosette´i. Saatuslik otsus muudab nende elu igavesti..                       

Sunday, February 3, 2013

Life of Pi (2012)














Life of Pi (2012) - Pii elu


127 minutit - Seiklus, draama

IMDB kasutajate hinnang - 8.2

http://www.imdb.com/title/tt0454876/

Lavastaja: Ang Lee

Stsenaarium: David Magee (stsenaarium), Yann Martel (romaan)

Staarid: Suraj Sharma, Irrfan Khan, Adil Hussain

Noormees, kes elab üle laevahuku, on sunnitud eepilisele ookeani retkele, mis on täis seiklusi ja avastusi. Olles paadis ainus ellujäänud inimene, moodustab ta ootamatu liidu teise ellujäänuga - hirmuäratava bengali tiigriga.

Jätkame eelmise aasta üle visuaalselt ilusaima filmiga, mis oma värvide ja iluga Avatari tasemele küündis ja üsna huvitava lõpu pakkus. Selle filmi puhul oli ette teada, et igal juhul tuleb seda kinos 3d vaadata, seega ühel pere kinoõhtul saatsin kaasa koos lapsega mingit multikat vaatama, samas ise trügisin siia, ei ole esimene kord üks kinno minna, lihtsalt vahel ei jõua teist filmisõpra kaasata.
 
Sisu oma sõnadega: Film räägib meile ühe uskumatu loo noormehest, kes lahkudes kodumaalt, koos isa peetud loomaaia loomadega, üle ookeani peab üle elama laevahuku ning edasi jätkama oma reisi väikses paadis koos temaga pääsenud bengali tiigriga, algselt ka ahv ja sebra seltskonnas. Uskumatu seiklus algselt ellujäämise nimel viib meid looduse kauneimatesse paikadesse, kohtadesse ja värvidesse, mida ei uskunud olemas olevat. Kogu loo jutustab meile ja kirjanikule noormees ca 20 aastat hiljem, ajal mil ta ise elab kanadas. Kogu seiklus tundub uskumatu ja lõpus antakse võimalus meil mõelda ja valida enda jaoks variant mida uskuda - kas poisi fantaasia lõi meile sellise ilusa ja uskumatu loo, püüdes varjata tegelikku traagilist sündmust, millega poiss pääses küll laevahukust, aga sattus paati koos teiste kannatanutega ja ellujäämiseks tuli teha kohutavaid tegusid - tegusid, mis muudavad meie psüühikat jäädavalt. Usume me ilusat pääsemislugu või kohutavat pääsemislugu jääb juba meie endi teha.
 
Loo lavastaja on Ang Lee. Taivani päritolu lavastaja, kes Hollywoodis juba pikemat aega pesitsenud ja imelisi teoseid loonud. Sense and Sensebility, Crouching Tiger Hidden Dragon (minu üks kõigi aegade lemmikuid), Brokeback Mountain jne - Ang teeb olenemata žanrist vaid ülivõrdes teoseid ja ka seegi kord õnnestus luua üks aasta ning Angi kogu karjääri parim lugu. Angi julgus kombata kinokunsti ja absurdika piire on lahe, loos sisalduv ulmelisuse piiril jalutavad efektid oleksid mujal naeruväärsed, kuid siin asendamatu osa loole, mis vaid võimendab sõnumit. Sarnaselt jutustas Ang draakoni ja tiigri lugu, kus võitluskunstid olid loogikavastased, aga ei seganud, pigem panid uskuma, et ju see nii oli. Nii ka siin - tuhanded suslikud salapäraselt saarel, merepõhjast kumav valgus, mil vaal veest välja hüppab. Kogu see fantastika sai ka 4 oscariga pärjatud, lisaks viis Ang koju parima lavastaja mehikese, kuju mida paljud Ben Affleckile juba varakult kaela riputasid, kuid Ben ei saanud isegi nominatsiooni üllatuslikult, ise pidasin ka Steven Spielbergi Lincolni pigem võitjaks aga akadeemia aegajalt üllatab. Kindlasti teenitult sai Ang selle seekord ja ootame järgmisi üllitisi.

Näitlejatel seekord ei peatu pikalt, sest siin olid kõik valitud Indiast või mujalt, võimalikult tundmatud, vaid täiskasvanud Pii oli varem Hollywoodis esinenud Irrfan Khan. Seega lihtsalt ei tunne kedagi, et kommenteerida. Imeline värvide mäng tagas efektimeistritele auhindu igalt poolt, samuti originaalmuusika ja operaatoritöö. Tulemuseks aasta üks parim teos.

Teema ise oli laheda nurga alt esitatud. Kas usume imelist muinasjuttu ja elame kaasa poisi pääsemisele läbi müstiliste sündluste. Või elame kaasa pääsemisele, mis toimus läbi traagiliste ja kohutavate sündmuste, kaasreisijate ära söömiste, tapmiste. Igal juhul elame poisile kaasa ja meie kõigi psüühika säilimise huvides oleks lihtsam kujutada muinasjutulist seiklust. Kas ongi see ülim tõde oluline, kannatajaks on poiss ikkagi, kaotades pere, elades üle laevahuku ja lõpuks jääda ellu ka teda tappa üritava tiigri/mõrvari rünnakutes. Siiski tekib tiigri, või kes iganes ta oli, ja noormehe vahel lõpuks teatav austus ning vaid ekstreemsetes oludes tundub see võimalik. Ja milline fantaasiarikas inimene see oli, kes sellise loo välja mõtles, raamatu autorile kummardus ja loomulikult Ang Lee'le. Vaadata soovitame igal juhul ja kui võimalik siis 3d varianti, võimalikult suurelt ekraanilt, kes Avatari näinud, teavad, mis neid ees ootab, kartsin, et Avatar tõstis efektide lati püüdmatusse kõrgusesse, aga siiski mitte, vaja vaid head lugu ning osavat juhti ja kõik on võimalik.

Meie hinnang ilmselge: 10/10

PM

 

Friday, February 1, 2013

The Bourne Legacy (2012)













 
The Bourne Legacy (2012) - Bourne'i pärand
 

135 minutit - Action, seiklus, põnevus

IMDB kasutajate hinnang - 6.7

http://www.imdb.com/title/tt1194173/

Lavastaja: Tony Gilroy

Stsenaarium: Tony Gilroy (stsenaarium, jutustus), Dan Gilroy (stsenaarium), Robert Ludlum (karakterid, inspiratsioon)

Staarid: Jeremy Renner, Rachel Weisz, Edward Norton

Robert Ludlumi romaanide laiendus keskendub uuele kangelasele, kelle saatus saab mõjutatud eelmiste filmide sündmustest.

Blogi kirjutamise ajal tasub aegajalt salvestada tekste, vastasel juhul võid kaotada suure pika jutu. Nii juhtus selle kirjutusega mõned kuud tagasi. Ja uuesti kohe ei viitsinud kirjutada. Nüüd siis lainel ja proovime uuesti.

Sisu kokkuvõte: Tegevustik Bourne'i uues filmis toimub umbes samal ajal, mil toimus 3 film, kus Guardiani ajakirjanik plaanis kirjutada kaitseprogrammidest Blackbriar ja Treadstone, viimasest pärineb ka Jason Bourne. Ajakirjanik tapetakse ja vallanduvad sündmused, mis paljastavad palju ebaseaduslikku ning kõrged ametnikud lähevad trellide taha. Siin filmis keskendutakse paralleelselt toimunud programmi Outcome õpilastele, kellest kästakse vabaneda, seoses eelmiste programmide avalikuks tulekuga ja otsese seosega eelmiste programmidega ning palju ebaseadusliku tegevusega. Outcome programmis kasutatakse erinevaid tablette vaimsete ja füüsiliste võimete võimendamiseks. Samuti on treeningud agentidel üliekstreemsed ja loo peategelane Alex Cross ongi parajasti Alaskal treenimas, kui tuleb käsk, kõik agendid tappa. Alex suudab end päästa droonirünnakust ja asub end päästma ja uurima, mis toimub, samal ajal otsides tablette, milleta ta usub, et ellu ei jää. Abiks agentide terviseuuringu keskusest kaasatud kaunis doktor, kellega koos põgenevad tapjate eest ning murravad sisse Manila tehasesse, kust doktor saab Alexit aidata. Järgneb Bourne'i filmidele kohane action ning järgmiseks filmiks on alus olemas.

Filmi lavastajaks on seekord Tony Gilroy isiklikult, eelmiste ja ka selle stsenaariumi autor. Kui plaanis oli teha lihtsalt järgmine Bourne koos Matt Damoni ja lavastaja Paul Greengrassiga, siis seekord ei saadud kokkuleppele ja Damon, ilma Paulita ei olnud nõus kaasa tegema, siis kirjutati täiesti uus lugu, seoti vanaga ning ikkagi tehti korralik actionfilm ära. See ei tähenda, et Damon enam Bourne'i ei kehasta, pigem võeti aeg maha, klaaritakse suhted ja küll varsti tuleb ka lugu, mis jätkab Jason Bourne'iga peaosas ja arvatavasti seotakse ka neljas film ja selle tegelased ka uues käsikirjas. Loota võib. Tony aga saab tööga suurepäraselt hakkama, on ta ju teinud kaasa kõikide Bourne'i filmide juures, seega pole küsimustki filmi ladusas actionis, stsenaarium tundus natuke sunnitud kirjutamine, et peame olude sunnil midagi uut välja mõtlema. Hoolimata sellest on väga põnev film ja surub sügavale tooli sisse. Puudus see kaasahaarav Jason/Marie suhe, millele teises osas ruttu lõpp tehti, Alexi ja kauni Marta vahel on pigem koos põgenejate platoonika aga tuleviku filmidesse võidakse siit midagi välja leiutada, mitte, et seda vaja oleks. Seega stsenaarium, millegagi ei üllata, lihtne ladus teema, Tony jaoks ilmselt lühikese õhtu töö ja enamat ei nõutud.

Filmi staar Alex Gross on Jeremy Renner - Täna juba kõrgeima klassi täht, kes sillutas endale punase vaiba eelkõige 2008 aasta absoluutselt parima filmiga - The Hurt Locker - Piinakamber. Film kooris oscaritel koore 6 auhinnaga ja Jeremy sai peaosa nominatsiooni ning tuntuse, mis tagas talle suuri, eriti just rahakaid rolle hulgem - Thor, Mission Impossible 4 ja 5, The Town, Avengers jne. Kuigi Jeremy on täna juba 42 on ta füüsiliselt ülimalt hea vormis, näeb oluliselt noorem välja  ja actioni staarina valikut sarnastesse rollides palju. Samas suudab ta endiselt teha actioni rolli oskuslikult, millega vähesed silma paistavad - eriti hea oli ta The Town filmis koos Ben Affleckiga, soovitan vaadata, ka Affleck särab siin ja on ise ka lavastaja ja kaasstsenarist. Renner kohe oskab poolehoidu lihtsalt vaatajalt saada, et igat osatäitmist vaatan huviga. Ja tulemas ongi Mission Impossible 5, Avengers 2 ning loomulikult Bourne 5, kus on teada vaid Renneri osalemine ning lavastajatoolile asub Fast/Furious saaga viimaste filmide juht Justin Lin.

Naispeosa on Rachel Weisz - samuti tuntud staar, kelle kõrgeim lend algas The Mummy saagaga, enne seda väikerollid. Üks kuldmehike seisab ka kapis, The Constant Gardener'i kõrvalosa eest. Racheli rollid on olnud huvitavad, esmakordselt mäletan teda Stealing Beauty kõrvalrollist, mõnusas Itaalia olustikus elunautijast bitchist, edasi Mummy malbe Egiptuse nohik, kes hiljem muutus mõõgaoskuslikuks lõviemaks, pigem ebareaalne muutus, aga põnev film, siis juba palju filme, kus Rachel sai ise valida oma rolle - nii keeldus ta ka Mummy kolmandast rollist, mis oli natuke kahju, film pole ise eriti väärt, aga vaadata uut näitlejat samas rollis on ikkagi imelik - mitte, et Maria Bello, oleks halb valik, aga välimuselt ja olemuselt ikkagi teine inimene, harjumatu vaadata. Racheli ilus ja huvitav välimus tagab talle leiva pikalt. Siin filmis pole mingit näitlemisoskust väga vaja. Vaja on olla ilus ja joosta ja hüpata ja teha trikke - sellega saab ta muidugi hakkama ja silmailu pakub kõigile.

Tähti on siin veelgi - Edward Norton - Minu jaoks alati huvitav tegelane - American History X - ilmselt tema parimaid rolle neonatsi gangiliidri rollis, kes pärast vanglat elu paremas ja õigemas vormis näeb, väga hea ja õpetlik film. Lisaks muidugi Fight Club koos Brad Pittiga - kultusfilmi staatuses teos. Osa sai Edward ka minu ühes lemmiksaagas - Hannibal Lectori teema, Red Dragonis mehena, kes Lectori kinni pani, riskides oma eluga. Ja list on pikk, Edward on selles suhtes huvitav tegelane - filme valib hoolega, oma esimese rolliga (suures filmis) kandideeris juba oscarile (Primal Fear) ja ega halbu valikud pole minu arvates teinud, tema osalemine projektis anna juba ette teatava väärtuse. Siin on tal üsna väike kõrvalroll, kus ta minu arvates isegi pingutab üle, tekst tundub ulmeline, aga ega meie ei tea ju palju sellest filmist ka reaalne elu on - äkki on kõik:)

Tasuks mainida ehk ka väikest kõrvalosa tegevat Scott Glenni - Juba üle 70 aastast, aga heas vormis olevat näitlejat, kelle ajalugu on filmides väga pikk ja huvitav - Voonakeste vaikimine, FBI uurija roll, Jody Fosteri ülemus ja kerge sümpaatia, Training Day, Virgin Suicides jne juba oma 90 rolli viimase 50+ aasta jooksul. Eelmistest osadest pärit tegelastena vilksatavad ka David Strathairn (Good Luck And Goodnight jne), Albert Finney, Joan Allen.

Film ise on ladus action, põnev ja hästi üles ehitatud. Actioni sõber on rahul taas ning trikid on päris keerulised, näitlejad on vormi aetud. Teema kordumine häirib natuke, aga vaatamata ei jätaks, esimesed kolm tulid head, neljas jätkab taset, kuigi paralleelse reana. Vaadata ikkagi soovitame, näeb päris tasemel stunti ja aasta actionfilmide paremikku kuulub kindlasti. Ootame järgmist - 2015 august on esmane väljahõigatud aeg, eks me näe kas see kehtib ja keda sinna lisaks Rennerile kaasatakse.

Hinnang: nõrgem 8/10

PM

 

Lawless (2012)













 
Lawless (2012) - Lindpriid

116 minutit - Krimi, draama

IMDB kasutajate hinnang - 7.3

http://www.imdb.com/title/tt1212450/

Lavastaja: John Hillcoat

Stsenaarium: Nick Cave (stsenaarium), Matt Bondurant (romaan)

Staarid: Tom Hardy, Shia LaBeouf, Guy Pearce, Jason Clark, Jessica Chastain, Mia Wasikowska

Depressiooniaegsel ajal Franklini maakonnas, Virginias salaviina ärimeeste gängi ähvardavad nii uus salapolitseiülem kui ka teised ametnikud, et saada oma osa heast kasumist.

Vahepeal sai ka üks päris korralik depressiooniaegne vestern ära vaadatud. Taas tõsieluline lugu, mis pärineb ühe peategelase sulest. Oma sõnadega - Vennad ajavad keeluajal puskarit ja teenivad päris korralikult, kuna toodang on kvaliteetne ja hind soodne. Äri õitseb niikaua, kuniks teised gängsterid oma osa tahavad saada ja nina  topib ligi ka ahne salapolitsei ülem, samuti isiklikku huvi taga ajav. Vennad ei anna alla ja sõdivad vastu ning edukalt. Peidavad tootmise, vajadusel kaitsevad püssiga ning teevad vastuaktsioone. Hoolimata püüetest neist tabada see ei õnnestu, sest vanemat venda ümbritseb aura, et teda ei ole võimalik tappa. Kord isegi lõigatakse kõri läbi, kuid ikkagi jääb ta elama, kui alles filmi lõpus tiik ta neelab kummutades ebausu.
 
Film on põnev ja üldsegi mitte eluvõõras. Näitlejad teevad taas väga häid rolle ning lavastaja loob autentse olustiku. Kui enamasti reklaamides näed filmi põnevuse ette juba ära, siis siin seda ei juhtu. John Hillcoat lavastajana teeb taas ühe süngema loo. Varasemad teosed temalt on "The Proposition" ja "The Road". Ei ole nn tipplavastaja, keda kohtame auhinnagaaladel, pigem oma asja ajav ja tumedamaid toone armastav lavastaja, kes teeb head meelelahutust lühifilmide vahele.
 
Näitlejaid on filmis huvitavaid. Uue aja tippstaar Tom Hardy mängib vanimat venda. Vaoshoitud olekuga ja kõike kontrollivana, on Hardy hea valik. Tema põrisev hääl ja musklites keha annab igale vastutulijale sõnatu hoiatuse, et selle mehega tüli ei nori. Kuigi raamatus oli tema keha oluliselt kõhnem plaanitust, siis kuna samal ajal oli suure filmi "Dark Knight Returns" filmimine, kus Hardyl kandev roll ja musklis keha nõutud, siis ka siin on näeme Hardyt parimas vormis. Natuke parem oleks olnud kiitsakama kehaga mehe valik, et veelgi suurendada ebausku tema ümber, aga muus osas on Hardy parim valik. Tema eelmine tugev rolli oli vendade vahelisest võitlusest "Warrior", kus ta mängis sõjaväest plehku pannud kangelast, kes üritas hukkunud sõbra perele raha teenida vabavõitlusega, kus finaalis sattus kokku omaenda vennaga, kellel omad plaanid, et päästa oma pere rahaliselt halvast seisust - tõsiselt hea draama ning põnevad võitluskunstid. Hardy alustas juba 2001 "Relvavennad" - TV miniseriaal, tehtud kõrgeimas kvaliteedis, seriaal, mille vaatasin korraga kõik 10 osa, karm elu II WW ajal. Jätkuks "Black Hawk Down", taas sõjateemaline tippfilm ja pärast mitmeid rolle tuli lõpuks suurfilm "Inception" (2010), mis Hardy Hollywoodis absoluutsesse tippu saatis, mille tõestuseks palkamine "Pimeduse Rüütli Tagasitulek"'sse, kurjami peaosasse, rolli, mida paljud ihaldasid, aga mille Hardy teenitult omale sai. Nüüd võib ta rahulikult ise rolle valida ja Lawless oli üks neist, mille puhul suurt palka keegi ei saanud, kuid hea rolli resümeesse ikka. Hardy vanima vennana on kui raudmüür, mis kaitseb nende illegaalset äri ja ei karda ta mitte kedagi, seda mitte oma tegelasega kaasaskäiva ebausu pärast vaid ikkagi enesekindluse ja terava mõistuse tõttu.
 
Teine vennake on Jason Clark, vanuselt järgmine. Tema tegelane on nagu veits segane, pigem on ta toore jõu esindaja äri kaitsmises ja aeglase mõtlemisega. Clark ise on samuti tuntud mees, teinud kaasa nii heades filmised nagu - Zero Dark Thirty - Osama Bin Ladeni tapmiselugu, kus ta mängib CIA piinajast agenti - film, mis järjekorras juba ootab jutustamist. Lisaks veel "Public Enemies" Johnny Deppiga, Wall Street teine osa, Michael Douglas endiselt jpt, isegi Kodus ja Võõrsil mahub resümeesse - mis on pikk ja huvitav, kui suuremad filmid alles nüüd ja kindlasti ka tulevikus ees.
 
Et mitte liiga pikalt pajatada, võtame kiirelt ka kolmanda venna - Filmi tegeliku peategelase. Noorim vend, kes algselt eemal hoitakse ärist, kes õige pea ühineb ning loomulikult palju oma nooruse tõttu ka ära rikub. Näitleja on Shia LaBeouf, noor tegelane, kes juba palju jõudnud, rohkem veel kui Hardy, olgugi 9 aastat nooremana. Ja kes ei teaks Transformereid ja selle peaosalist, Lawless tundub pisikese rollina, mida see aga ei ole, Shia sobib hästi, teeb nooruse lollusi, riskib kogu äriga ja ronib ilusa tüdrukuga (Mia Wasikowska) põõsasse. Saab ka kerepeale, aga võidab maffiabossi usalduse - ühesõnaga kirev rolli, täis tempe, alandusi, julgustükke, armuhetki ja palju muud. Põnev ja Shia kätes nauditav.
 
Märkimist väärib veel selline tippnäitlehja nagu Guy Pearce. Selle filmi üks vihasemaid ja vastikumaid tegelasi, korrumpeerunud salapolitseinik. Pearce on selles rollis vastikult hea, tuletab meelde oma ühte tähelendu L.A. Confidential, kus sarnase riukaliku pätina karjääri tegi. Seekord nii edukas karjäär pole, aga rolli on hästi esitatud. Pearce parimaks ja keerulisemaks saab vast nimetada Christopher Nolani imeteost "Memento", kus ta mängis huvitavat tegelast, kes igal hommikul ärkas samas kohas ja ei mäletanud eelmist päeva ja nii laskis enda kehale tätoveerida infot eelmiste päevade kohta, et välja uurida,  mis temaga juhtus - rolli, mis teda suureks staariks tegi. Samas ka tema on läbi kainud karjääri alguses sellistest seebikatest nagu Kodus ja Võõrsil ning ka Naabrid (Neighbours) kus ta ka negatiivset kuju mängis. Pearce ongi peamiselt negatiivne kuju filmides ja seda väga edukalt. Memento on aga oma žanri tipp ja tasub vaadata ning lõpusekunditeni, sest selgus tuleb alles siis..
 
Filmi viimaseks tutustavaks näitlejaks jätame kauni naisnäitleja Jessica Chastaini. Uus staar ja viimase viie aasta edukamaid tegelasi. Taas Zero Dark Thirty peaosa, mis oli aasta üks hinnatumaid, The Help - taas minu parimasse list kuuluv draama - sealt kõrvalosa, mis hinnati oscari nominatsiooniga sarnaselt eelmisele, Take Shelter, Tree of Life, jne. Viimase aja hingelisemate esitustega silma jäänud Jessica on siin vanima venna sümpaatia, kes tahaks hoolitseda karmi mehe eest, kes teda päästab iharate meeste käest. See romantika oli huvitav, striptiisitar ja gängster, mõlemad prototüüpidele vastupidised, naine õrna olemusega ja mees tagasihoidlik vaikne, kuid vajadusel ülienesekindel. Tõmme on tugev kohe algusest ja kutsub suhtele kaasa elama. Jessica külmaks ei jäta kedagi, kaunis naine ja tegelaskuju sobiv.
 
Film ise on klassikaline kuiva seaduse aegne maffiafilm ja isegi natuke ekslikult kutsusin vesterniks. Pigem isegi liiga kajastatud teema, kui tahaks väga süviti film sisse ronida. Pigem ikka meestele väga võitluslik film, palju verd ja tapmist nagu teemale kohane, samas tarantinoks ei lähe, asi jääb reaalsuse piirile ja vendades illegaalseid ärikaid kujutatakse kangelastena, kellele elad kaasa - kas just õige lähenemine, kuigi kuldvara Ristiisa on samas vormis esitatud ja elad kaasa ja oled rahul. Tapmine saab õigustatud või vähemalt lahti seletatud. Kindlasti ei ole lastefilm, liiga palju vägivalda ja isegi selle puudumisel oleks raske seletada seaduse vastaseid tegevusi raha nimel. Natuke näiris teema populaarsus filmides üldse ja seetõttu oli kližeelisi olukordi liiga palju - "ikka kuskil aisal sillal maakondade vahel toimub alkoholilaadungi pärast lahing jne".
 
Siiski soovitan vaadata, oli hea meelelahutus. Naine küll jäi ruttu magama, sest vaatasime voodis arvutist (telekat meil magamistoas ei ole ega tule:) ). Ta ka väga vaimustunud ei olnud, isegi see väike romantika ei oleks kõigutanud, sest film ise oli julm - meestele kindlasti põnev ja alati ei saa vaadata Tree of Life või Thin Red Line - Terrence Maliku valikust - nii tunduks kogu filmikunst vähe igavavõitu:)
 
8/10
 
PM

Intouchables (2011)














Intouchables (2011) - 1 + 1

 112 min - Elulugu, Draama, Komöödia

IMDB kasutajate hinnang - 8.6

http://www.imdb.com/title/tt1675434/

Lavastajad: Olivier Nakache, Eric Toledano

Stsenaristid: Olivier Nakache, Eric Toledano

Staarid: François Cluzet, Omar Sy, Anne Le Ny

Pärast õnnetust halvatuks jäänud aristokraat palkab noore mehe enda eest hoolistema

Vahepeal on pikk suvi mööda läinud ja kuigi kevadel sai pikem list häid filme siia lisatud, siis kirjutama ei jõudnud. Nüüd sügise alguses püüame järjele jõuda. Ei luba, aga püüan.
 
Pooleli jäi jutustamine 2011 aasta absoluutselt kõige vingema mitte inglise keelse filmiga 1 + 1 ehk Intouchables. Filmiga,  mis ameerikas väga tagasihoidlikult esines, kui euroopas ja mujal maailmas rekordeid purustas ning kodumaal prantsusmaal, isegi "Avatari" seljatas ning läbi aegade teiseks prantsatas jäädes maha vaid "Bienvenue chez les Ch'tis"st. Miks siis nii?
 
Sisu oma sõnadega: Rikkurist, aga alt poolt halvatud härrasmees, pärast järjekordse hooldaja vallandamist, palkab hooldajaks tumedanahalise noore mehe, kes esmapilgul tundub hooldamis ametist väga kauge olevat ning tuleb tööintervjuule vaid selleks, et saada sotsiaalameti jaoks allkirja, et ta on otsimas käinud. Siiski soovib härrasmees just teda enda eest hoolitsemas näha, sest tundub, et selline vaheldus oleks just see mida ta vajab. Ja nii alustabki noormees tööd, mida keegi meist talle ei oleks julgenud usaldada. Tema ellu ja oma patsienti suhtumine on siiski väga siiras ning hooldamisega saab ka omal veidral moel hakkama, läbi katsumuste, mis hooldajale on raskemad kui hooldatavale. Kahe nii erineva mehe vahel tekib uskumatult tihe sõprus ning hea huumoriga vürtsitatakse üksteise elu, mis tegelikult hiljem ei tundugi nii erinev. Kõik me oleme tavalised inimesed sarnaste vajadustega ning eluks vajame lisaks õhule ja toidule ka hingelist kosutust, ehk sõpru meie ümber. Nii pakub noormees oma veidrustega härrasmehele uut energiat, mida ta juba varem kaotanud oli tänu raskele õnnetusele.
 
Filmi autoriteks on Olivier Nakache ja Eric Toledano. Kaks prantuse lavastajat-stsenaristi, kes senised teosed on koos teinud. Enne seda filmi olid väga tundmatud üldsusele, kuid nüüd muidugi suure tähelepanu all. Ka minu jaoks on nad mõlemad võõrad ja seetõttu ei oska neist midagi rääkida, vaid seda, et mehe suutsid sellisest eluloost luua nii humoorika, meeldiva õhkkonnaga filmi, et ootan huviga, mida nad järgmisena teevad. Uut teost ei ole veel teada, aga küll ta varsti tuleb. Film ise on tõsieluline ja reaalselt juhtunud, kuigi meeldivaks adapteeritud - rohkem kui oleks arvanud võimalik on.
 
Kuna tegemist on prantsuse filmiga, siis enamus seltskonnast on suht võõras. Peaosalistest vanem François Cluzet on ka hollywoodist läbi käinud kõrvalrollidaga - "Prantsuse suudlus" Meg Ryan ja Kevin Kline'ga näiteks, kuid peamiselt kodumaal edukalt esinenud kümnetes filmides. Siin mängib ta ekstsenrilist miljonäri auväärsest perekonnast, kes algselt väga ülbe mulje jätab ja teeb just seda mida tahab ja risti vastupidi palutule. Kuid juba filmi alguses sulab ta sõbralikuks härrasmeheks ja nii naudimegi kogu filmi jooksul, haritud ja elurõõmsa mehe saatusekäiku, mis küll sai suure hoobi pärast õnnetust, kuid uue sõbra näol leiab ennast taas. Uus sõber on mustanahaline Omar Sy, prantsuse koomik, minuvanune ja samuti vaid prantsusmaal tuntud enne seda filmi. Nüüd on juba uhkemad teosed tulemas (seda kindlasti mitte sisu vaid palga mõttes). Omar mängib noort meest, kes elatud sotsiaalrahast, elab koos suure perega väikses korteris, jõlgub ringi kahtlases seltskonnas ja teenib lisaraha juhuotsadega (müüb salakaupa jne). Ta sattub tööintervjuule vaid allkirja tahtes, kuid saatus haarab temast ja nii sabaki ta endale töö, mis muudab nii tema kui tööandja elu. Omari esitus oli aasta parimaid ja prantsuse kohalike oscarite "Cesar"ite jagamisel seljatas ka Artisti peaosalise kaasmaalase Jean Dujardini, kes suure oscari koju viis nimetatud rolli eest. Omar näitab rõõmsameelset noormeest, kes paneb rõõmsameelselt kihama kogu härrasmehe kodu, naudib rikka tööandja koduhüvesid ning paneb härrasmehe tegema igasuguseid tempe, anded mehele tagasi tema kadunud elujõu ja rõõmsa oleku.
 
See film on mõeldud kõigile. Nii südamlikku lugu pole ammu näinud. Pisara kohti on piisavalt ning hea ja uhke tunde annab kindlasti. Et me ei ole kõik hukas, et meie hulgas on lihtsaid inimesid, kelle kohta arvame, et nad on kadunud hinged ja nad ei vääri aitamist. Nagu Omari tegelane - tegelikult agulis elav nolk, kes liigub kahtlases seltskonnas - aga ei - ta murrab välja, õpetab nooremaid sama tegema, vaatab oma nooremate pereliikmete üle ning hoolitseb halvatud vanamehe eest. Suur süda suures filmis. Film oli nii haarav, et liiga ruttu lõppes, tahaks juba uuesti vaadata - ja kindlasti vaatan, et vajadusel ka siia midagi lisada.
 
10/10 kindlasti ja kuulub minu valitud seltskonda - ehk siis filmide hulka, mida ikka ja jälle tahan vaadata, millest kunagi ei saa küllalt.
 
PM

Flight (2012)














Flight (2012) - Lend (mitteametlikult)

138 minutit - Draama

IMDB kasutajate hinnang  7.4

http://www.imdb.com/title/tt1907668/

Lavastaja: Robert Zemeckis

Stsenaarium: John Gatins

Staarid: Denzel Washington, Nadine Velazquez, Don Cheadle, John Goodman, Kelly Reilly

Lennuki piloot päästab lennuki katastroofist, kuid pärast põhjuste uurimisi tuleb välja nii mõndagi

Üle pika aja üks tõeliselt hea ja põnev lennukatastroofifilm, mille väärtuseks ei ole ainult tippnäitleja Denzel Washington, kes teeb siin ühe oma elurollidest. Kui tihti inimesed tõmbavad paralleele lennukatastroofifilmide puhul klassikalise paroodiaga "Airplane", siis siin seda kindlasti teha ei saanud. Tegemist on väga ladusa ja pingsa põnevikuga, kus naermiseks ruumi ei ole, see eest moraaliarutelule annab aluse pikalt peale filmi vaatamist.
 
Sisukokkuvõte oma sõnadega - alkohoolikust ja narkarist, kuid suurte kogemustega piloot, läheb tööle taas laksu all olles, mis on talle tavapärane olukord. Juba aastaid on ta nii teinud ja täna ei ole erinev olukord. Aga just nüüd juhtub õnnetus, milles kogemustega piloot suudab rahulikuks jääda ning päästa reisijad imelisel moel - nii, nagu mitte keegi maailmas ilmselt poleks võimeline. Ja kangelast kiidetakse seni, kuni avastatakse, et ta oli joobes ja narkouimas ning algab protess, mille käigus tekkib küsimus, kas paljude inimeste elu päästmine on piisav, et lunastada piloodi karmimat eksimust piloodieetika vastu. Protseduuri reeglite väänamisega ning hea mulje jätmisega edasipidi on võimalik piloot vastutusest päästa ja nii tundub filmi lõpuks, et piloot pääsebki - kuid lõpuks üllatab piloot autundega ja lõpp on üllatav, aga ühiskonna moraalireegleid austav. Läbi filmi käib ka armastuslugu piloodi ja alkohoolikust naise vahel - kaks sarnast tegelast, mõlemad andnud alla viinakuradile ning otsivad toetust üksteisest. Algselt naine vajab rohkem toetust lõpuks hoopis piloot, ühe eksimused annavad jõudu teisele muutuda. Lugu on väga õpetlik ning koputab südametunnistusele.
 
Selle lennu taga on tuntud lavastaja Robert Zemeckis. Tema tähelend algas juba minu sünni ajal, ehk siis juba oma 35 aastat tagasi lühilugude lavastamisega, stsenaariumite kirjutamisega ja lõpuks ka produtseerimisega, tõeline kuulsus tuli "Kalliskiviromaaniga" 1984 ja kultuse staatus "Tagasi tulevikku" triloogiaga 1985 ja muidugi "Forrest Gump'ga" 1994 koos Tom Hanksiga. Tom on ka peamine staar tema filmides. Ilusasse resümeesse mahuvad teiste hulgas ka veel Cast Away - robinsonilugu taas Tom Hanksiga, Contact - Jodie Fosteriga, Polaarekspress - Tomiga taas jpt. Zemeckist teatakse kui osavat jutustajat, kes suudab efektirikkasse filmi suruda keerulise ja tõsise sisu ning tihti armastab kasutada reaalseid tegelasi arhiivilõike kasutades või vanu võtteid ja tegelasi uuesti taastades. Ka seekord ei ole järeleandmisi kuskil, sarnaselt Forrest Gumpi ja Cast Away'ga on peategelasel kogu filmi üleval hoidmise roll ja nõuab vaid kõige oskuslikumat näitlemist, mis saab ka taas auhindade ja oscari nominatsiooniga pärjatud. Ja taas on efektid tasemel - kujutage visuaalselt ette lennuki (suure reisilennuki) tagurpidi pööramist - just selline asi tehakse ära ja väga tõetruult. Draama ise on ka kaasakiskuv ja pakub mõtlemist pikemalt.
 
Kandev mees selles keerulises rollis on Denzel Washington - kõrgeima kategooria täht, kellele ükski rolli pole keeruline - oma ettevalmistuse põhjalikkusega igaks rolliks istub ta samal õrrel, kus on Daniel-Day Lewis, Tom Hanks, Sean Penn ja veel vaid üksikud. Ka selles filmis mängib Denzel suurepäraselt, ei anna kordagi alust kahelda oscari nominatsiooni alusetusest. Kogu filmi on ta tõeliselt purjus, narkouimas, vihane, lombakas ja siis äkki alandlik ja esmakordelt mõistlik ning oma patte lunastada sooviv. Supper esitus oscarid toonud Glory ja Training Day kõrvale - mõlemad väärtfilmid ja soovitan vaadata (mitte küll lastega koos, sest need ei ole just ilusad lood, küll aga õpetlikud). Denzeli piloot on, küll meie eludega riskiv, olles pidevalt joobes, kuid tema oskused on absoluutses tipus ja vaatajale jätab Denzel mulje, et kainena poleks ta neid inimesi võib-olla suutnud päästa, sest äkki oleks hoopis ise saanud šoki, kuid ei - ta ei saanud ja päästis peaaegu kõik lennukis olnud inimesed, saades ise raskelt vigastada. Kuid hilisem üritus vabaneda alkoholist ja narkootikumidest näitab meile filmi tegelikku sisu, kuidas Denzeli piloot üritab vabaneda sellest kõigest, ta leiab isegi kena saatusekaaslasest tüdruk, kes teda võiks aidata (ja väga tahab aidata) sellel võõrutuste teel, kuid viinakuradil ei ole kiire kuhugi, Denzeli viimse kohtuistungi eel, mis ta vabastaks kõigist süüdistustest, algab filmis näitlemise raskeim osa - pikalt kaine olnud Denzel ulatab viinakuradile sõrme, mis ta muidugi kohe endasse tõmbab ja hommikul on mees totaalselt tahmas, nii segast on päris raske kainena mängida. Ja lahendus on hea - selleks, et mees oleks kohtus adekvaatne, tuleks ta 45 minutiga kaineks saada - võimatu missioon, kuid siiski mitte - tõmmates kokaiini sisse saab ju pildi tagasi ja nii lähebki Denzel enda saatuslikule istungile purjus ja narkouimas. Näoilme on hea ja peaaegu lähebki õnneks, kui Denzel ise ei hakkaks ausaks ja ilusale kuritegelikule plaanile lunastussooviga vee peale tõmbab. Mis muidugi viib ta vangi, aga vähemalt puhta südamega astub ta edasi ja annab vajaliku õppetunni ja moraali-eetika loengu vaatajale.
 
Filmis on ka teisi huvitavaid tegelasi - näiteks John Goodman. Tuntud kogukas koomik, kes tõsistes filmides on harva. Ka siin on ta humoorika narkodiileri rollis, kes Denzel'it varustab kokaiiniga ja ka lõpus kraamiga aitab. Goodman on kõigile teada nii flintstone'ina kui ka eelmise aasta parimas filmis Argost filmimaailma tegelasena. Siiski on Goodman peamiselt kõrvalosades ja TV fimides ning seriaalides, kuid juba üle 130 rolli on tehtud, saavutus mida jõuavad elu jooksul vähesed. Teiseks tuntud tegelaseks on Don Cheadle - osav advokaat, kes peaaegu päästabki piloodi vastutusest. Parimaks rolliks Hotell Rwanda minu arvates (hotelliomanikust aafrikas riigipöörde ajal, kes päästab sadu inimesi - tõsieludraama ja väga hea film). Edasi on filmi paremuselt teine roll minu arvates Kelly Reilly - peamiselt väiksemaid kõrvalosi mängid, kuid vahel silma jäänud (näiteks Uhkus ja Eelarvamus) mängib nüüd alkohoolikust ja füüsilise terrori all olevat naist, kelle piloot päästab ja kes siis tema juurde ka elama tuleb. On huvitav suhte arenemine, kahjuks küll mitte muinasjutu suunas, aga siiski kaudselt on mõlemal üksteisest abi. Nähes piloodi põlemist, saab naine aru enda probleemist ja ronib raskelt sellest välja, kui piloot ei suuda seda isegi armumise tagajärjel ja nii see suhe laguneb. Samas saavad mõlemad õppetunni ja lõpuks teevad enda elu suhtes õiged otsused. Kelly on suure Denzeli kõrval tubli partner ja igati võrdne paar kinolinal. Kallis abikaasa käskis ära mainida ka imeilusa Nadine Velazquez - üks stjuardessidest ja Denzeli voodikaaslane filmi alguses - pole küll tuntud näitleja, kuid imeilusa kehaga, kes ka midagi ei varja ja meestele ning ka mõnele naisele silmailu (või kadeduseussi) pakub - sellised modellid võtavad väga harva filmis riided seljast, kui just neile muinasjutulisi summasid ei pakuta selle eest. Nadine aga ei ole kunagi kade olnud, google on ilusaid pilte täis. Samas on ta juba paljudes filmides olnud ja võimalik, et suured rollid on alles tulemas - nagu Jennifer Connelly - samailus oscarivõitjast tippnäitleja.

Ka stsenarist tuleb ära mainida, sest originaalkäsikirja eest sai film igalt poolt vaid kiidusõnu. Kes tuleb sellisele mõttele - et keerata lennuk tagurpidi, et päästa inimesed ja kes selle ka reaalselt välja mõtles. Loogiliselt saab ju aru, et kui lennuk kukub peaaegu nina eest alla, siis see pööramine õigel ajal, võimaldas korraks lennuk horisontaalseks saada ja see päästis inimesed. Aga kuidas sellele mõttele tulla - mees, kes selle välja mõtles on John Gatins - näitleja ja stsenarist, vaatasin just alles Coach Carter - taas tema sulest TV film, natuke klassikaline treenerilugu, kes võitles andekate kuid allumatute poistega keskkooli korvpallitrennis - tõsielulugu, kus treener pani osariigi ühe parima meeskonna treeningud kinni seniks, kuni nad saavutavad piisava keskmise hinde ja sellega täidavad nende vahel sõlmitud lepingut - legendi staatuses meest mängis Samuel L.Jackson - hea ja taas õpetlik lugu. Gatins jätkab aga Real Steel 2 käsikirjaga (ka esimene temalt) ja väikeste näitlemisrollidega ja saame näha, kas edu tuleb rohkem ühest või teisest vallast, ennustan rohkem käsikirjaedu, sest siin on juba tippe teos Flight'i näol olemas.
 
Filmi efektid on head ja ei ole tunda arvutigraafikat, isegi lennuki maandumisel tagurpidi, ei tunne, et keegi oleks arvutiga asja üle võlli keeranud ja harry potteri ulmelisi efekte ei näe. Tundub loomulik ja Zemeckise soov asja võimalikult ehedalt näidata minu meelest täitus. Ei oskagi norida millegi kallal, leidsin internetist vaid ühe vea - mootori kustutamise kang, pidi kogu tehnika vaikseks tegema, filmis aga tõmmatakse kangi 2 korda, mis tegelikult on võimatu - aga sellised asju teavad vaid lennundusprofid ja nemad selle ka ilmselt avastasid. Vaadates fännide vigade otsimist imdb-st siis seal oli list juba pikem, kuid ei midagi, mis oleks pilti häirinud. Minu keskpärasele silmale oli kõik ehe  ja aus ning maha punkte küll ei võtaks.
 
Filmi moraal ja õpetus on aga ilmselged ja põhjendamist ei vaja. Peamine tähelepanu on küll näiselt lennukatastroofil ja selle uurimisel, kuid tegelik võitlus käib piloodi sees. Kuidas võõrutada raske viinakurat, kuidas jätta endast korralik mulje üldsusele samas nii juua ihaldades - see keeruline võitlus kestab terve filmi ja on paljudele peredele tuttav, kus pereisa või vahel pereema on sarnase probleemi sees ja millist mõju see avaldab neile, kes hoolivad ja armastavad. Nii ka siin - piloodil on võimalus armastusele - tõelisele, mitte üheöiseks, millega film algab. Sellisele, kus vastaspool on sama näinud ja nii oleks nende kahe vaheline suhe igavene ja lihtne hoida. Kuid viinakurat ei arva nii - ta ei anna võimalust kahele hüljatud hingele ja lõhub selle minu jaoks nii lootusrikka suhte juba eos, et ajas kohe vihale. Eks just selline film ongi parim, just selline, mis kutsub räevukalt sõimama ja filmi sisse elama - miks ei võinud siis anda hüljatuile võimalus, oleks ilus lõpp olnud, aga eks elu ei ole alati nii ja ameerikalikke lõppe ei saa kõigele sisse pookida - film oli tõesti hea ja kuigi vaatasin kodus arvutist, ei lasknud ma ennast kuskilt häirida ja pärast filmi ei jäänud veel tükk aega magama vaid arutlesin mõtteis vaadatut - aga see ongi filmi juures kõige parem osa - järelmaitse.
 
Hinnang taas 10/10, muutub juba igavaks, aga ega ma halbu filme eriti ei vaata ja ammugi ei hakka neid siia üles toppima:)
 
PM

Salmon Fishing in Yemen (2011)














Salmon Fishing in the Yemen (2011) - Lõhepüük Jeemenis


107 min - Komöödia, Draama, Romantika

IMDB Kasutajate hinnang - 6,8

http://www.imdb.com/title/tt1441952/

Lavastaja: Lasse Hallström

Stsenarist: Simon Beaufoy, Paul Torday (romaan)

Staarid: Ewan McGregor, Emily Blunt, Amr Waked

Kalastusekspert kutsutakse investeerimiskonsultandi poolt aitama ellu viia Jeemeni šeigi unistust - tuua lõhed ja lendõnge sport otse araabia kõrbesse ning nii algab usu ja kala teekond tõestamaks piisava usu korral on kõik võimalik.

Vahel telekapulti lihtsalt üle kanalite klõpsides võib sattuda peale ka täiesti ootamatult igati korralikule filmile. Ja seekord siis TV1000 alt näidatud "Salmon Fishing in Yemen" - Ehk siis "Lõhepüük Jeemenis". Jäänud alguses lihtsalt jälgima, et edasi klõpsida, avastasin äkki, et film sai läbi - koos kaasaga möödus see 107 minutit kiiresti, humoorikalt ja romantiliselt. Filmi pealkiri annab juba teada, et tasub vaadata, et aru saada, miks selline pealkiri valitud.
 
Sisukokkuvõte: Dr Jones - briti kalanduse professor ja mõne lendõnge landi autor - oma ala täielik professionaal kutsutakse osalema üle mõistuse tunduvas projektis. Nimelt soovib Jeemeni ülirikas šheik ehitada oma koju - kõrbesse - jõgi, kuhu panna elama lõhed, et ta saaks siis käia seal lendõngega lõhe püüdmas. Tavainimesele üle igasuguse mõistuse käiv idee ja kirglikule kalamehele kõigi unistuste täitumisena näiv idee on juba algusest peale dr Jones´i poolt maha maetud - kuigi ta on kirglik kalamees ja tema teadmised selles vallas on teaduslikul tasemel ei näe ta võimalust kuidas seda kõike ellu viia. Aga, ega nii rikkale mehele ei, ei ole lihtne öelda, pealegi kui šheigi huvide eest seisab kaunis tütarlaps, kellesse armumine näib olevat kohustuslik juba esmapilgust. Siiski laseb doktor ennast kaua veenda, kui alla annab ja projektiga ühineb. Ja aja ja tegutsemise möödudes saabki asi nii kaugele, mida doktor iial poleks arvanud, jõgi ehitatakse, kalad tuuakse ja isegi õnnestub nad ujuma saada õiges suunas, mis on neile elutähtis - kui kohalikud šheigi vaenlased asja hävitavad. Aga juba ette arvatult ei ole lõhepüük siis kõige tähtsam. Tegemist on hea britiliku komöödiaga ja muidugi romantikaga kahe peategelase vahel - isegi keelatud romantikaga, sest doktor on abielus ja tüdrukul sõjaväelasest kihlatu. Läbivaks teemaks võimatu saavutamine kirega kaasa minnes, seda nii armastuses, töös, kui hobis.
 
Filmi lavastajaks on rootslane Lasse Hallström, keeruliste romantilise suhete ekspert - What's Eating Gilbert Grape - film mis tutvustas edukalt Leonardo DiCapriot, Cider House Rules, Something to Talk About, Chocolat, Unfinished Life, Casanova, jpt - läbivaks teemaks keerulistes suhetes olevate osapoolte omavaheline kohtumine läbi keeruliste sündmuste - kõik hea ja kindlasti mitte imala romantikaga - vaid sellisega, mida ka paljud mehed vaatavad. Lasse on selle žanri endale peamiseks valinud ja pakub ikka ja jälle mõne ilusa teose. Nii ka seekord. Film on hea huumoriga ja kaasahaarava armastuslooga kahe keerulises suhtes oleva peategelase vahel - nagu näha kordan ennast.
 
Peategelased on - Tore Poiss Ewan McGregor ja enesekindel Emily Blunt. Ewan on juba mitmendat filmi toreda poisi rollis, mängides oma ala (lõhepüügi, kalanduse jms) pisut neurootilist professorit - rolli, mis talle valatult sobib. Tema suhte keerukus seisneb rikkas ja ülienesekindlas naises, kes ei ole romantiline partner vaid on tõeline fuura, kes lükkab ja tõukab ja abielu on pigem leping kui romantiline kooselu. Nii on lihtne Ewanil armuda kaunisse Emilysse, kes on lisaks kaunile välimusele ka  tark ja romantikat hindav, elus edasi pürgiv tütarlaps - just selline, kellest Ewani karakter unistaks, kellest me lihtsad mehed kõik unistame. Samas on Emily poolt palutav ülesanne aidata šheigil kõrbesse jõgi ja lõhekasvandus rajada nii uskumatu ja vastumeelne, et paneb korraks ohtu ka romantika kulgemise. Emily karakteril on jällegi kihlatu sõjaväes ja selline kaugsuhe on niigi keeruline eriti veel siis, kui tekkivad tunded proffessori vastu ja oma mees parasjagu tuhandete miilide kaugusel. Emily on armas, kuid enesekindel ja üldsegi mitte vastaspoolele sarnaselt neurootiline, mida ta pidi näitama oma ühes tipprollis ja kuulsuse toonud "The Devil Wears Prada"-s koos Meryl Streepiga. Nende kahe suhe areneb kiiresti viisakaks kiindumiseks ja on filmi lõpuni nauditav. Kuigi suhe ei lähe lõpuks sinna kuhu ootame ja jääb igati korrektsuse piiridesse, on ikkagi hea tuju andev ja rahulolu tagav areng.
 
Filmis on aga veel kaks omanäolist ja huvitavat tegelast - Loomulikult šheik Muhammed alias Amr Waked egiptusest pärist näitleja, murdnud ennast edukalt hollywoodi ja Kristin Scott Thomas - briti üks edukamaid karakternäitlejaid läbi aegade, teinud kuulsaid rolle kümneid nii filmi kui teatrilaval. Šheik on väga enesekindel ja elust täpselt kõike teadav aga kindlasti mitte arrogaatne vaid filosoofiline ja meeldiv inimene. Tema teadmised just inimestest ja elust on nii nauditavad ja lihtsalt esitatavad, et tahaks tunde tema seltskonnas veeta. Just tema olek ja veenmisoskus panevad doktori otsustama projektis kaasa lüüa ja romantika Emilyga on boonuseks. See eest Kristin on paras frukt seekord - kui peamiselt meeldivaid karaktereid mängides on Kristinist tekkinud mulle teatav kujutelm toredast ja meeldivast näitlejast, siis nüüd on ta paras tüütu kärbes, kes räägib ja kamandab kiirelt ja seda nagu oleks elektrijuhe kuskil otseühenduses. Aga just tema on see, kes otseselt annab oma näitlemisega meile teada, et tegemist on ikkagi komöödiaga ja naerda saab palju. Šheik jälle olles rikas ja paljude vaenlastega tundub üliinimesena, kelle motiivid ei saa ju olla ausad - isegi oma suurt hobi toetades hullumeelse raha näol - aga just nii ausad ta motiivid ongi ja üliinimene on ta samuti - kõik seda lihtsalt ei mõista ja seda ei saagi eeldada.
 
Filmi jaoks tuli Ewanil ära õppida lendõnge kasutamine - mis ei ole üldse lihtne asi. Samuti veeti reaalselt tuhandeid lõhesid, filmi tarbeks, helikopteritega, andes filmile ja selles peateemaks olevale projetile, tema tegelik mastaap. Kes teeb kõrbesse jõe ja paneb lõhed sinna - ikka see, kes julgeb unistada ja siis ka unistused täide viia - kadestamisväärne julgus eriti hallile ja igavale eestlasele.  Kui romantika juhtimisega tuleb Lasse alati hästi toime, siis siin filmis on ka ilusad vaated, lahedat briti komöödiat ning mõningasi mastaapseid võtteid - kõik need andmas filmile vaid lisa ja tõstes teda tava romantilisest komöödiast palju kõrgemale - just nii kõrgele, et minusugune üheülbaliste romantikaliste komöödiate vihkajana pean tunnustame selle žanri ühte positiivset pärli ning hindama endalegi üllatuslikult üsna kõrge hindega. Oli meeldiv ja hea tuju film, vahelduseks draamadele ja kinosid üleuputavatele 3d saavutustele, sobib õhtuse romantikaõhtu eellooks, kindel valik õhtu arenguks.
 
Meie hinnang 9/10
 
PM
 
 

Argo (2012)














Argo (2012) - Argo


120 minutid - Draama, ajalugu, thriller

IMDB kasutajate hinnnang - 8.1

http://www.imdb.com/title/tt1024648/

Lavastaja: Ben Affleck

Stsenaristid: Joshuah Bearman (artikkel), Tony Mendez (raamat), Chris Terrio (stsenaarium)

Staarid: Ben Affleck, Bryan Cranston, John Goodman, Alan Arkin

Dramaatiline tõsielulugu 1980 aasta CIA ja Kanada ühisest päästeoperatsioonist, päästmaks 6 ameerika saatkonna diplomaatilisest töötajast revolutsioonilisest Iraanist.
 
Järgmiseks kinoskäiguks sai valitud 2012 aasta absoluutselt enim auhinnatud film. Tegemist on tõsielulise põnevusdraamaga Iraani saatkonna töötajate päästeorganisatsioonist 1980ndal aastal. Sündmus, mida varjati aastaid kiivalt maailma eest, et vältida võimalikku uut maailmasõda.
 
Sisu kokkuvõte: Iraanis on keerulised ajad, USA ja Venemaa on niigi omavahel pinges ja nüüd Venema naaberriigis poliitikat ajades on USA eriti ohtlikku seisundisse ennast pannud. Iraanis asuvat ameerika saatkonda ründavad kohalikud mässulised ja neil õnnestub sisse murda ja kõik seal töötavad inimesed pantvangi võtta - peaaegu kõik, sest 6-l töötajal õnnestub pääseda tagantuksest ja põgendeda Kanada saatkonna konsuli koju, kes neid varjab pikalt, riskides otseses mõttes oma eluga. Kuna poliitiline olukord on väga pinev, siis CIA ei saa otseselt minna inimesi päästma, sõja puhkemise kartuses ja olukord tundub lootusetu. Samas tegutseda oleks vaja, need 6 töötajat saaksid anda väärtuslikku infot sündmuste kohta ja aidata ka teised päästa. Nii hakatakse salamahti mõtlema plaane, kuidas need töötajad ära tuua. Selleks kaasatakse CIAst kogemustega mees, kelle ametiks on erinevate päästeoperatsioonide korraldamine. Pärast pikemaid vaidlusi ja arutelusid ja mitte ametlikke plaane pidades, jõutakse ideeni - et pääseda vabalt Iraani, ilma ise vangi sattumata - luuakse nn vale filmi tegemise plaan, kus 6 töötajat on filmimeeskonna liikmed - produtsent, lavastaja, stsenarist, operaator jne. Paberid korda, hollywoodist läbi sõita, luua filmiettevõte, kaasata reaalsed filmitegijad, et asi õige tunduks, leida reaalne stsenaarium, millele põhinedes hakata operatsiooni täide viima - selline on pikk ettevalmistus ning kui kõik valmis, lendab CIA mees kohale ja alustab operatsiooni - mis on on ülimalt keeruline nii oma ettevalmistuses kui ka täideviimises - nii põnevat filmi saab harva näha, pinge on filmi algusest lõpuni maksimaalselt laes.
 
Filmi vaime isa on mõnevõrra üllatuslikult eelkõige näitlejana kuulus Ben Affleck. Näitlejana on Ben jõudnud küll palju juba teha, aga erilise näitlemisoskusega pole ta silma paistnud, kas pole õiget rolli sattunud või ongi ta keskpärasem tegija, raske öelda. Pigem on Ben oma armuafääridega kuulsate Jennifer Lopezi ja Jennifer Garneriga silma jäänud. Viimane on Beni nüüdseks tõsiselt raudu saanud ja juba 3 last peres ning tundub, et maharahunenud Ben on hakanud oma kiiva kiskunud karjääri tõsiselt ja oskuslikult üles utsitama. Selleks on Ben avastanud lavastajatooli ja ka taasavastanud stsenaristi töö, mille ta juba aastaid unustanud oli - mäletame tema ja Matt Damoni suurepärast ja oscariga pärjatud stsenaariumit "Good Will Hunting" - suurepärane film suurepäraste näitlejatöödega - Matt Damoni ja Robin Williamsiga eesotsas. Nüüd siis on Ben alustanud või jätkanud seda teed ja teinud sellised põnevad teosed nagu "Gone Baby Gone" ja 2010 aasta üks parimaid hollywoody teoseid The Town - mõlemad tippklassi põnevikud. Nüüd ületas Ben ennast tõsiselt ja tehes aasta ühe enimauhinnatud filmi, mängides ise peaosa, olles nii üks produtsente kui ka lavastaja - viimane amet tuli seekord imeliselt välja. Juba eeltöö filmi jaoks on muljeltavaldav - näitlejad on taastatud nii ehedalt vanade piltide järgi, sündmuskohad samuti ja seda reaalselt taastades, mitte arvutigraafika abil. Info, mida filmis esitatakse, on ilmselgelt aastaid varjus olnud - tekkis Oliver Stone "JFK" või Micheal Moore "Fahrenheit 9/11" sarnaste uurimuste tunne. Ja filmis põnevuse ja pinge ülesehitus on kindlasti üks läbi aegade parimaid - tekkis tunne, et oled ise nii raskes ja hirmuäratavas olukorras ja isegi lõpus, ei saanud rahu, sest kuigi film oli juba läbi, kartsid lõputiitritest mingit püänti tulemas - ja tuligi, aga mitte see mida kartsid, vaid hoopis näidati vanu pilte ja siis screenshot'e filmist - ja sarnasus oli hämmastav. Ja Ben'i näitlemine oli ka üllatavalt rea, kui siiani on ta olnud väga keskpärane ja pigem ilueedi rollides, siis nüüd oli ta habetunud ja väga väsinud näoga CIA põgenemiste ekspert, kes pidi üldse mitte hea meelega, tooma maailma ühest karmimast piirkonnast tol ajal, 6 ülemakstud saatkonna töötajat, kes ei vaevunud tunnustama riske, mida üks võõras nende pärast võttis. Ja nii teeb Ben oma tööd professionaalselt ja jätab väga reaalse mulje, ei mingeid ilustamisi, töö vajab tegemist, inimesed on vaja päästa, kuigi nad ei hinda pingutust, saavad nad lõpuks ikkagi aru teenest ning see ongi tähtsam.
 
Teine mees, keda vaja mainida, on stsenaariumi autor Chris Terrio, kes kirjutas selle nii põneva käsikirja, põhinedes Tony Mendes's raamatule "The Master of Disguise" ja Joshuah Bearmani artiklile "Escape from Tehran". Chris ei ole tuntud mees enne Argot - teinud filmi "Heights" ja mõnes lühifilmis kaasa löönud erinevatel ametitel. Seda hämmastavam on nii põhjaliku ja pingelise stsenaariumi valmimine - aga Chris ei ole eile sündinud talent, vaid on ka õppinud kirjanik ja filmikunsti magister, polnud lihtsalt siiani õnnestunud millegi nii suurega ennast tõestada - Heights andis talle esmakordselt võimaluse ennast näidata tipptasemel filmis ja nii jõudis ka tema ära oodata sellise võimaluse, mida pakub Argo stsenaarium, mille eest teda ka Oscariga pärjati - lisaks paljudele muudele auhindagele üle kogu maailma.
 
Kuna filmi põnevus ja pinge on absoluutne tipp, siis on aimata montaaži taga tipptegijat ja nii see on - sellel aastal kahe tippfilmi montaaži - lisaks Argole ka "Zero Dark Thirty" montaaži eest vastutav William Goldenberg. Kui oli aimata viimase hetkeni oscarite jagamisel, et see mees auhinna koju viib, siis kuni lõpuni ei teadnud - kumma filmi eest - mõlemad on aasta tippteosed ja põnevus filmi kokkukleepimisega on viidud kõrgeimale tasemele. Samuti on filmi heli ja helimontaaž vähemalt sama head ja nii see tipp põnevik saavutati.
 
Filmile lisab kindlasti väärtust see, et tippnäitlejatele on eelistatud vähemtuntud tegijaid, keda on valitud väga täpselt vanadele fotodele põhinevalt - eriti just saatkonna töötajate osas. Filmis näeme küll tuntuid Alan Arkin (oscarivõtja "Little Miss Sunshine" kõrvalosa) ja John Goodmani - aga peale Ben'i enda ei ole keegi neist liiga kuulus, et sära filmilt endale sikutada - casting on tehtud suure hoolega ja näitlejaid on valitud põhinedes peamiselt ikkagi karakteritele ja välimusele, mitte kuulsusele - ideaali lähedane tulemus.
 
Lugu ise on aga väga kaasahaarav ja ameeriklastele hingelähedane - eks edu hollywoodis võib ka selle kausta panna. Siiski on film saavutanud edu kogu üle maailma kriitikute silmis võites parima filmi Oscari, Césari, Bafta, Kuldse Gloobuse, jne - Saavutus, mida ei ole just paljud filmid suutnud. Samuti on tõsieluliste lugudele alati lihtsam kaasa elada, sest tead, et see kõik ju oligi nii ja kõik need inimesed pididki selle õudsa perioodi üle elama ja isegi pärast nappi pääsemist ei saanud nad hõisata maailmale oma pääsemisest vaid pidid aastaid varjama tegelikkust - nimelt avalikkusele tunnistati, et hoopis Kanada päästis need inimesed, sest CIA osalemise tunnistamine oleks toonud kaasa võimaliku kolmanda maailmasõja, ja nii mõeldigi välja lugu hoopis Kanada poolsest operatsioonist, millest CIA ega Ameerika polnud teadlikud - Kanada oli aga neutraalne riik maailmas ja nemad lihtsalt päästsid pantvangid, puhtast südamest. Alles nüüd, selle filmiga, näidatakse tõelist tausta ja tunnustuse suure vaeva eest saavad need, kes tegelikult inimesed päästsid. Tundub väga JFK mõrva müsteeriumina, kus samuti kõik me ootame 2038ndat aastat, mil avatakse USA riigiarhiivi dokumendid, et teada saada Kennedy tegelikud mõrvarid.
 
Aasta parima filmi vaatamist pole vaja soovitada, kõik filmisõbrad vaatavad nagunii ja tunded hiljem on vastandlikud, kuid tänulikud. Täname Ben´i suurepärase töö eest ja kuigi lavastajatöö eest ta kõrgeimat autasu üllatuslikult ei saanud, sai ta tunnustatud lavastaja töö eest üle kogu maailma erinevatelt festivalidelt, kriitikutelt jm. Kindlasti sobib talle lavastajatöö paremini kui näitlemine ja ootan juba huviga järgmist üllitist - kas ka seekord koos George Clooneyga (kellel tundub olevat selliste stsenaariumite peale eriti hea nina) või äkki taas koos sõbra Matt Damoniga - igal juhul on ta minu silmis tõusnud väga kõrgele oksale ja ilmselt ronib ka veelgi kõrgemale.
 
Meie hinnang 10/10 taas
 
PM

Beasts of the Southern Wild (2012)


 
 
 
 
 









Beasts of the Southern Wild (2012) - Metsiku lõunamaa asukad
 
 
93 min - Draama, fantaasia
 
IMDB kasutajate hinnang - 7.4

http://www.imdb.com/title/tt2125435/

Lavastaja: Benh Zeitlin

Stsenarist: Lucy Alibar (Lugu ja stsenaarium), Benh Zeitlin (stsenaarium)  
 
Staarid: Quvenzhané Wallis, Dwight Henry, Levy Easterly
 
Võideldes igapäevaselt oma keevalise isa ja viimase kustuva tervisega ning oma kodu pidevalt tabavate üleujutustega - kuue aastane Hushpuppy peab läbi karmi keskkonna õppima selgeks vapruse ja armastuse tõed.
 
Oscarite eelne aeg on minu jaoks parim aeg filmimaailmas. Filmide valik on imeline ja pea et iga päev on võimalus aasta parimaid vaadata. Seegi film kuulub just nende hulka. Ja seekord ei ole tegemist hollywoodi suure rahakoti najal tehtud filmiga, vaid nn independent gruppi kuuluva teosega, mis on saanud üle kogu maailma teenitud tähelepanu. Aasta parima kümne filmi hulka valituna on filmiloojad oma väheste võimalustega suutnud pea võimatut - panna 6000 akadeemia liiget valima üheks parimaks aasta filmiks nii väikese eelarve (1,3 mil $) ja ilma ühegi tuntud staarita teost - see saavutus on selle aasta üks parimaid ja ka üllatavamaid.
 
Sisu kokkuvõte oma sõnadega - Väike 6 aastane tüdruk elab koos oma haige, kuid keevalise, isaga ülivaest elu üleujutuste piirkonnas Louisiana osariigis, koos teiste sarnaste perekondadega. Tüdruk võitleb igapäevaselt isa kehvast tervisest tulenevate probleemidega, mille üheks põhjuseks on ka alkohol. Isa, kes peaks hoolitsema oma 6-aastase tütre eest, vajab vahel ise hoopis hoolitsust. Isa ja tütar elavad eraldi hurtsikutes ja nende elukorraldus tundub täiesti uskumatu. Isa kasvatusmeetodid on väga karmid, Hushpuppy peab pidevalt läbi elama isa purjuspäi laamendamisi ja julmi õpetussõnu, vahel ka karmi kätt. Kuigi isa õpetussõnad on väga julmad ja tunduvad hoolimatud, on tegelikult isa soov valmistada oma tütart ette läbi karmi kasvatuse iseseisvaks eluks, lihtsalt tema õpetusmeetodid on sellised nagu ta õigemaks peab ja teisiti ta lihtsalt ei oska. Robustset õpetust on vaja tulevaseks eluks, mil tema juba lahkunud on ja tervis annab märku, et see lahkumine on juba ukse taga. Hushpuppy kannatab vapralt ja karastumine on silmaga nähtav ning püüd ise hakkama saama on tugev. Kuigi vahel ka õnnetusi juhtub (nagu kodu põlema panemine), ei jäta ta jonni ja püüab edasi. Armastus isa ja tütre vahel on küll omanäoline aga tugev, kuigi selle märkamine läbi nii raske elu on väga keeruline. Kuid vaid see armastus suudab tütrel üle olla karmist kasvatusest ja üleujutustega kaasnevatest probleemidest. Üleujutused on aga pidevad, sest antarktikast tulevad jäämäed sattuvad tihti piirkonda, kus nad siis sulavad ja üleujutavad kogu piirkonna. Filmi tegevuse ajal peavad paljud üleujutuse põhjuseks orkaan Katriinat (otseselt ei mainita, aga viiteid on), mille mõjul nende kodud hävivad ja vaid üksikud tugevamad jäävad ellu - seekord ka Hushpuppy ja isa - sest isa on omal ajal elanud üle nii suure katastroofi ja ehitas maja vastavalt, et olla valmis ka orkaanideks - katusesse tehtud ava abil, pääsavad nad katusele ja sõidavad isetehtud praamiga mööda üleujutatud "Vanni" - nii kutsuvad nad oma piirkonda. Isa annab tütrele õpetusi ellujäämiseks, eriti kuidas püüda palja käega säga ja see siis ka korralikult maha lüüa. Peagi ühinevad nad teiste ellujäänutega ja panevad koos pidu täiel rinnal. Lõpuks saabuvad ka orkaaniabilised ja ellujäänud viiakse abikeskusse, kuid nad ei tunne ennast hästi tsiviliseeritud tähelepanu all, kuigi nad peaksid olema õnnelikud abi üle - ikkagi tahavad nad tagasi oma ülivaesesse keskkonda ja lõpuks ka põgenevad hoole alt - keegi ei taha pealesurutud muutust ja abi, kui ollakse harjunud oma karmi, aga nende jaoks ainsa normaalselt eksisteeriva eluga, mis isegi tundub mugav, sest teistsugust elu ju pole olemas. Sotsiaalteaduste õppefilmiks sobiv teos on täis huvitavaid olukordi ja inimmõistuse keerdkäike. Samuti on filmitud läbi 6-aastase silmade, mis lisab vaid väärtust ja kaastunnet tegelastele.
 
Imelise teose taga on lavastaja ja stsenarist Benh Zeitlin, lugu ise põhineb näitekirjaniku Lucy Alibari lühinäidendil, mille ta koos sõbra Benhiga stsenaariumiks kirjutas. Film on rahastatud non-profit organisatsiooni poolt ja on filmitud reaalselt New Orleani piirkonnas - just seal kus tegevustik ka toimub. Benhi jaoks on tegemist debüüdiga suurel kinolinal, siiani on ta teinud vaid paar lühifilmi. Ja tegemist on paljusti nn pereprojektiga, väikese eelarve tõttu on Benhil abiks paljud pereliikmed ja sõbrad. Autentsus on aga imeline - reaalselt samas piirkonnas elavad elanikud on nätlejateks, filmitakse samas piirkonnas, casting on suurepärane. Näitlejate valikul nähti palju vaeva ja Benh ei andnud järgi kuskil - kui juba mõte tekkis, siis viidi see lõpuni ning üle poolte kogu meeskonnast on kohalikud.
 
Keda siis leiti ja avastati. Alustame isaga, sest tema ühinemisel filmiga on omaette huvitav lugu. Nimelt Dwight Henry ei ole tegelikult näitleja, vaid hoopis kohalik pagar, kellele kuulus võtteplatsi lähedal asub väike kohvik, kus võttemeeskond söömas käis ja sealt ta lavastaja ka leidis. Kuid Dwight ei tahtnud kindlasti mingisse filmi tulla, ta oli oma tööga juba nii hõivatud. Kuid Benh ei jätnud jonni, pidevalt peale käies. Kuid äkki ühel hommikul oli Dwight kadunud - nimel kolis ta ära ja soetas kaugemal endale uue pagaritöökoja. Nii ei teadnud keegi, kus ta on ja lavastaja oli löödud, aga ei andnud alla - meeskond küsitles kohalikke ja nii uuriti välja kuhu Dwight kadus ning ühel päeval ilmus kogu filmi meeskond uude kohvikusse - kõik 65 liiget olid kohal ja palusid Dwighti filmiga ühineda - sellisele kutsele ei suuda ilmselt keegi vastu panna ja nii andis lõpuks Dwight alla - võttis rolli vastu samal ajal käivitades kohvikut uues kohas - see oli üliraske aeg talle, aga vaadates filmi - asi oli seda väärt - Dwighti esitlus isana on aasta parimaid, roll ise on juba nii raske, et paljud tippnäitlejad ei julgeks vastu võtta seda, sest eelmised rollid segaksid autentsust kindlasti, Dwightil aga seda probleemi ei olnud ning ta oli kohalik, kes oli kõike seda karmi elu omal nahal läbi elanud - nii saimegi uue staari. Juba uus filmgi on tehtud - Twelve Years a Slave - film mida väga ootame ja Dwight mängib Steve McQueeni uues filmis sellise tippseltskonnaga nägi Brad Pitt, Michael Fassbender, Paul Giamatti ning imelaps Quvenshané Wallis - taasühinevad isa ja tütar ka uues filmis.
 
Kes on see imelaps siis - Quvenshané Wallis. Tegemist on filmi absoluutselt parima osaga - Täna juba 9 aastane, kuid filmikatsete ajal vaid viieaastasena rolli võitnud ca 4000 lapse hulgast välja valitud Quvenshané - mitte ainult aasta üks parimaid lapsnäitlejatöid vaid kogu aasta üks parimaid esitusi üldse - nimelt kandideerib noor Quvenshané selle rolliga parima naisnäitleja peaosa Oscarile. Olles sellega läbi aegade kõige noorem - eelmine rekord oli 13 aastane Keisha Castle-Hughes - Whale Rider'i eest. Olles filmimise ajal vaid 6 aastane on see esitus vaid imeline. Nazie (hüüdnimi päriselus) sai rolli ka omamoodi huvitavalt - nimelt oli kuulutuses kirjas 6-8 aastased lapsed, aga Nazie oli vaid 5 tol ajal. Emaga kokku leppinud, valetasid nad vanuseks 6 ja nii saigi Nazie osaleda katsetel. Ja olles nii sügava mulje jätnud kõigile, ei olnud hiljem vanus enam probleemiks, imelaps leitud ja stsenaarium isegi kirjutati ümber, sobimaks paremini Nazie jõulise karakteriga. Benh sai koheselt aru, et leidis selle mida vajas. Ja isegi korraks oleks kaotanud ta, sest kui sooviti teda tagasi kutsuda, kutsuti teda Nazie nimega - mille peale keegi ei vastanud, kuni ema lõpuks tabas ära - te otsite vist Quvenshané - nii keerulist nime ei hakanud 5 aastane tüdruk enda kohta ütlema, vaid ütles Nazie - nii nagu kõik sõbrad teda kutsusid. Aga roll on uskumatu - kõiki neid emotsioone 6 aastasest välja saada oli muidugi ülimalt keeruline ja niikohal tänab Benh väga tüdruku ema, kes oli kogu filmiperioodi jooksul abiks, aidates Naziel õigesse emotsiooni saada ja aitas tõlgendada lavastaja soove Naziele - sellistena, et tüdruk suudaks oma tundeid väljendada just nii nagu vaja. Meeskonnatöö oli ladus ja oscari nominatsioon olemas.
 
Film on taas minu lemmikžanrist - draama reaalsest elust. Näidates meile elu sellist osa, mida kipume unustama - osa, kus inimesed peavad võitlema ellujäämise nimel mitte virisema pseudoprobleemide üle. Selliseid filme on hädasti vaja, need aitavad mõista, kui lihtne on meie elu võrreldes "Vanni" eluga ning kui õnnelikud peame olema, kui meil selliseid raskusi läbi ei tule elada. Filmitegijad nagu Benh ja teised tema sarnased, kes näevad vaeva näitamaks maailmale elumündi teist poolt, väärivad kõrgeimat tunnustust. Suurimad tänudsõnad neile. Ilma nendeta on väärtushinnangud tihti väärad ja ning egod paisuvad üle. Pangem ennast Vannirahva olukorda ja siis saate koheselt aru kui õnnelikud peame olema kui meil on pere, tervis, sõbrad ja töö. Vannis küll puudub töö ja rikkus, kui selle eest on pere ja sõbrad palju rohkem hinnatud ja see on iseenesest mõistetav nende jaoks. Miks peakski Vannist ära minema tsiviliseeritud maailma, egomaanide hulka, kelle peamiseks probleemiks on oma ego paitamine kui pere eest hoolitsemine. Kui siin isa on küll keevaline, aga selle eest oma lapsega tegelev ja karme kuid eluks vajalikke õpetusi jagav - tehes seda enda teadmistele ja oskustele vastavalt maksimaalselt - mida ei saa väita tsiviliseeritud, kõigi võimalustega vanemad, sest neil on vaja tegeleda endaga rohkem kui enda lastega ja õpetades lastele sama - rikkus on tähtsam kui pere, enda positsioon ja populaarsus teiste hulgas on tähtsam kui aeg lapsega. Sellest väärarusaamast saadakse aru alles siis kui ollakse üksi - aga siis on juba hilja. Sellepärast kuulubki Beasts minu selle aasta tippu, teema on väga huvitav ja vajalik, esitlus aasta parimaid, keskkonna autentsus imeline ning dokumentaalne kaameranurk väga sobiv. Film jätab kõrgetasemelise dokumentaali mulje läbi 6 aastase tüdruku silmade. Tundub, nagu oleks kaameramees ise kolinud elama Vanni ja nende inimeste keskele, et saada pärim istekoht otse lava ääres.
 
Vaatamiseks vajalik kindlasti ja võib vabalt kodus vaadata. Küll aga soovitan ette planeeritud filmiõhtut, et väliseid segajaid oleks minimaalselt, sest film nõuab kaasa mõtlemist ja ei ole kerge meelelahutus. Samas õpetlik lugu ja väärtus ei piirne 2 tunni meelelahutusega, vaid annab mõtlemisainet pikemalt ning loodetavasti korrastab ka mõttemaailma ja väärtushinnanguid, mis võikski olla suurima kinokunsti suurimaks eesmärgiks, mis selle filmiga sai selleks korraks täidetud.
 
Meie hinnang 10/10
 
PM

The Perks of Being a Wallflower (2012)

 
 
 
The Perks of Being a Wallflower (2012) - Müürililleks olemise iseärasused (mitteametlik)
 
 
102 minutit - Draama, Romantika
 
IMDB kasutajate hinnang - 8,2
http://www.imdb.com/title/tt1659337/

Lavastaja: Stephen Chbosky
 
Stsenarist: Stephen Chbosky  (romaan ja stsenaarium)       
             
Staarid: Logan Lerman, Emma Watson, Ezra Miller
 
Tagasihoidliku uustulnuka võtavad keskkoolis kaks lõpuklassi õpilast oma  hoole alla, et näidata talle tegelikku maailma.
 
Jätkame heade filmide lainel. Seekord siis Steven Chbosky vaimust sündinud "The Perks of Being a Wallflower", mida võiks tõlkida kui Müürililleks olemise iseärasused (kuskilt kuulsin sellist varianti). Oma sõnadega sisust  - Film 15 aastasest, vaikse loomuga ja naiivsest Charliest (Logan Lerman), kes, oma teismelise arengu tipphetkel, peab toime tulema esimese armastusega, parima sõbra hukkumisega, lapsepõlve psühholoogilise traumaga, mille mõju on igal ajal välja lööv ja nõuab arstlikku tähelepanu ning sisse elamisega võõrasse koolikollektiivi. Kogu selle teekonna jooksul pakuvad talle tuge kaks lõpuklassi koolikaaslast - kasuõde-kasuvenda - üks neist gei ja teine seesama uus armastus - nende toel tundub teismelise teekond läbi selle kõige talutav ja vahel ka nauditav. Charlie avastab ennast igal rindel ja jääb iseendaks, hoolimata ahvatlustest, mida klassikalise teismelise tormiline elu pakub.
 
Selle suurepärase teose vaimne isa on Steven Chbosky - tema kirjutatud on nii romaan kui käsikiri ning ka lavastaja toolil istub mees ise. Ei ole tuntud tegelane, pigem nn independent filmide tegija, siiani vaid paar filmi teinud ja kuulsust pole eriti saanud. Küll aga kirjutas ta ise romaani, mis sai koheselt populaarseks teismeliste seas, ning mille ta hulga aega hiljem ka lavastas, selliseid tegijaid on vähe. Lavastajana ei ole Steven veel palju jõudnud teha, kuid kirjanikuna on ta üsna tuntud - kindlasti on üks põhjuseid filmi aluseks olev romaan, mis ilmus tegelikult juba  1999, aga lisaks sellele on Steven kirjutanud stsenaariume nii filmidele, seriaalidele ("Jericho") kui ka broadwayle. Kuna tegemist on keskkoolidraamaga, siis pole vaja erilisi operaatori/montaazi tööd ega ka suure eelarvelisi eriefekte - kogu tähelepanu keskendub dialoogide ja näitlejate ümber. Ja kes juhiks näitlejaid veel paremini kui mitte romaani ja käsikirja autor ise. Nii saamegi nautida niigi tuntud romaani väga tead tõlgendust väga heade näitlejatöödega.
 
Ja nendeks headeks näitlejateks on - müürilille osas näeme lapsstaari Logan Lerman - armas noormees, kelle karjäär sai alguse filmimaailmas Mel Gibsoni poja rolliga filmis Patriot ning samal aastal taas Mel Gibsoniga What Women Want - kus ta mängis Meli nooremat veriooni - huvitav fakt, et sellise võimaluse mängida sama näitleja poega ja sama näitlejat lapsena - seda on filmiajaloos juhtunud vaid kolmel korral. Logani edu aga jätkus lapsstaarina ja tänaseks on tal seljataga juba üle 20 rolli, 3:10 rong Yumasse on üks neist (koos Russel Crowe'ga) ja nii edasi. Seekord on aga vaja mängida juba oluliselt raskemat ja mitmetahulist rolli kui senised. Ja Logan on hoos - tema esitatud Charlie on tagasihoidlik keskkooli esimese aasta õpilane, kelle elu on olnud kõike muud kui mee lakkumine. Juba niigi raske on olla uues koolis tagasihoidlik uustulnuk ja massi sulada, mis tundub alati olevat tähtsaim. Samas on vaja võidelda kiusamistega, senise parima sõbra traagilise kaotusega ja psüühika häiretega, seoses lapsepõlve jubedustega ja traagikaga. Nagu tavaliselt on jumal andnud sellistele lastele helge pea ja tänu sellele hakkab elu paistma palju positiivsem ning samm-sammult sündmuste arenedes, areneb ka peategelane. Esimeseks sõbraks koolis saab kirjandusõpetaja ja esimesed julgustused, mida nii vajati tulevad sealt. Logani tagasihoidlik Charlie on väga hea peaga ning kõrgete filosoofiliste teadmisega ja suudab ennast väljendada tippkirjaniku tasemel. Tema mõtted, kirjad, dialoogid on väga nauditavad ja tõmbavad endale koheselt vaataja tähelepanu. Ja kuigi Charlie areneb kogu filmi käigus ning leiab endas jõu sellest raskest seisust välja tulemiseks ei unusta Logan hoida karakteri algupärast vaikse poisi rolli kui lõputiitriteni - selle aasta teismeliste parim esitus. Ja väidetavalt ka raamatule nii lähedane, et ei saagi öelda kulunud klišeed - et raamat oli parem. Siiski ei saa kogu au minna vaid ühele, sest neid on ju kolm - kaks lõpuklassi õpilast, kes võtavad Charlie enda hoole alla, tutvustavad talle nii kogu kooli kui ka teismelise elu põhietappe ja kohustuslikke tegemisi ning äraproovimisi. Ja nendeks kaheks sõbraks on juba kogu maailmale tuntud Emma Watsoni mängitud Sam ja samuti hiljuti suure kino kuulsuse saanud Ezra Miller.
 
Jätkame Emmaga - igavese Hermionega Potteri saagast - võiks ju arvata, et see maailmakuulus roll, jälitab Emmat igavesti. Usun, et see ei ole nii, sest erinevalt paljudest teistest kuulsa rolliga edu saavutanud näitlejatest on Emma, saavutanud ka tänu sellele igavesti majandusliku kindluse ja see võimaldab tal ise oma karjääri kujundada - mistõttu pärast Potteri saaga lõppu, on ta hakanud väga valima, mis rolli võtta ja kujundama tulevikku, kus me saame kindlasti teda näha väga keerukates, aga alati nauditavates rollides - ja seda mitte tänu oma ilmeilusale välimusele, vaid eelkõige auhinnalistele rollidele. Ja nii valiski Emma Potteritele järgnevaks filmiks "My Week with Marilyn" - kõrvalosa auhinnatud draamas, mis näitab meile Marilyn Monroe elu ühte nädalat, mil tal oli oma niigi kiire ja keerulise elu kõrval ka austaja, kelle tüdruksõpra Emma mängibki. Oli väga harjumatu näha esmakordselt Emmat uues rollis, aga oli veenev esitus ja kogu film oli vaatamise vääriline. Järgmises filmis - ehk siis kõnealuses juba - on Emma rolliks Sam - natuke hullumeelne tüdruk, kelle armas ja tagasihoidlik olek paar aastat tagasi sai paljude rumalate teismeliste poiste poolt ära kasutatud ja nüüd valusa elukogemuse võrra targemast tüdrukust on saanud enesekindel elu nautija, kes teab mida tahab, teab milline muusika talle meeldib ja omab tuleviku visiooni tasemel, mida tavaliselt keskkoolist tulijad ei oma. Ja nii naudibki Sam oma viimast aastat keskkoolis läbi pidude, oma kasuvenna (Ezra) seltskonnas ja unistab kindlasse ülikooli minekust ning kenast poissõbrast. Ja Emma mängib vaba olekuga Sami väga usutavalt, enam ei sega ka potteri hermione ning vaataja poolehoid on kiire tulema. Tema tegelasse Charlie armubki, ning kuigi filmi käigus on ka tülisid ja ütlemisi, jääb ikkagi hea tunne nende suhtest ja annab aluse, et see jätkub ka peale filmi.
 
Ja nüüd Ezra Miller alias Patrick, Patty, Nothing (mitte keegi) - geist enesekindel ja erinevate elukogemustega hullumeelne (rohkem kui Sam) uus sõber Charliele. Sami kasuvend, kellega nad koos ringi hullavad ja elu naudivad - sest Patricku gei lembusest ei tea keegi ja Sam'il puudub usk tava poiste vastu - seega kaks parajat nn õdevenda, kes teineteiselt tuge saavad ja kõike neid hullumeelseid tempe koos teevad. Ezra on kindlasti selle filmi värvikaim kuju - tema teod ja tembud on alati humoorikad kuid kindlaid käitumisnorme siiski mitte liiga ületavad, tema jaoks kirjutatud tekst on eriti mahlakas ja humoorikas, aga vahel ka Charlile omaselt filosoofiline ja elutark. Ezra särab ja annab etenduse oma eemisele ja auhinnatud rollile vääriliselt - kuigi kaks rolli on omavahel nii erinevad kui vähegi võimalik - eelmine rolli oli - We Need to Talk about Kevin - Samuti teismeline noormees, kes siin on hoopis teine tegelane - Sellest filmist kirjutan kindlasti eraldi, sest on jätnud siiani mulle ühe sügavaima jälje, mida üks film suudab jätta - aga sellest teinekord - Ezra roll oli seal väga raske ja valus ning õpetlik meile kõigile. Ega nüüdki pole Ezral lihtne ja lõbus. Kuigi pealmine kiht näitab meile muretut noormees, kes ei kohku millegi ees ja tundub liuglevat elust läbi, on siiski ka temal omad iseärasused. Ei ole lihtne olla gei teismelisena ja veel sunnitud seda varjama, sest armastatu on jalgpalli tiimi üks edukamaid ja nõuab suhte varjamist nii, et lõpuks ka tülli minnakse. Ei ole lihtne olla teismeline ja sunnitud elu kõige põnevamal ajal, mil tavaliselt ajatakse tüdrukuid taga, hoopis salamahti poiste hulgast armastust otsima. Ezra suudab veenvalt muretust olekust kiirelt murelikuks ja haavatavaks muutuda ning siis jälle tagasi endise fassaadi ette manada - kiire ja osav töö algajalt näitlejalt.
 
Kõrvalrollides näeme - Charlie isa - Dylan Mc Dermott - eestlastele rohkem tuntud telelinalt The Practice seriaali peaosas - osava advokaadi roll, kes isegi tapmise suutis õigustatuks muuta kohtu silme ees. Ema - Kate Walsh - samuti telerollides peamiselt mängiv - Grey Anatoomia näiteks - peaosalise konkurent armurindel - Patrick Dempsey tegelase endine abikaasa. Hea oli vaadata, et Charlie vanemad mõlemad olid harjumuspäratult positiivsed. Tavaliselt näidatakse teismelise vanemaid hoolimatutena ja kõige halva põhjustena, siis siin see nii ei ole, vanemad on mõlemad normaalsed ja oma lapsest hoolivad - nii nagu tegelikult ju enamus on - või olen naiivne. Siiski ei osale nad Charlie elus nii sügavuti, et saada aru teismelise psüühika probleemidest ja alles filmi lõpus paljastub kohutav tõde - ema õe kohta, kes tundus olevat Charlie parim sõber, kuid tegelikult peamine põhjus Charlie pea, et skisofreeniliste hoogude põhjustajaks - ja seda mitte oma hukkumisega autoavariis, mida vanemad põhjuseks pidasid, vaid hoopis millegi muuga. Tädi Heleni rollis on Melanie Lynskey - natuke Drew Barrymore'i meenutav, aga igati arvestatava karjääriga näitleja, kelle karjäär sai alguse Kate Winslet'iga Peter Jacksoni (Sõrmuste isandad jms) ühes varasemas filmis "Heavenly Creatures" - mida peamiselt ebaõiglaselt mäletatakse, vaid peaosaliste suudluse pärast. Veel tuntumatest vilksatab ka Joan Cusack Charlie psühholoogi rollis - tuntud Cusackide perekonnast kus 5 õdevenda on kõik näitlejad, kuulsaim neist John Cusack.
 
Teema ise on väga hingelähedane, olin ka koolis vaikne ja tagasihoidlik ning tunnen äratundmisrõõmu natuke. Küll ei olnud mul selliseid draamasid ja läbielamisi, mida Charlie sai tunda. Seega lihtne on mul kaasa elada ja filmi nautida. Teismelise elu on nii haavatav, samas nii toetust igatsev, et see film ja kindlasti ka raamat, aitavad paljuski lapsevanemaid mõista teismelise elu - elu, mida me kõik oleme elanud kuid vanema rollis kipume unustama - isegi kui suhe lapsega on väga hea, nagu siin filmis, ei pruugi see olla piisav tagamaks talle turvaline kodu ja tulevik. Tuleb pingutada rohkem - kuidas? - tuleb tegeleda ja leida aeg oma lapse jaoks, see on kõige tähtsam. Ükski tore kink ei asenda seda aega ja kui laps on läinud kodunt suurde ilma, siis alles mõistad seda, mis jäi tegemata. Selle asemel, et kiruda sotsiaalmeedias vahetpidamata lasteaia koha puudumise üle, tuleks see aeg pühendada hoopis lapsega koosolemise peale, sest seda aega ei ole palju ning varsti igatsed ise tema järgi - ja siis ei tule ta sinu juurde, sest nii oled teda ise kasvatanud, suhe ei ole nii tugev, et üksteisele terve elu toeks olla. Õnneks filmis asi nii käest ei lähe ja vanemate tugi on Charliel edasipidi väga tugev, kahju lihtsalt, et vanemad varem lapsega rohkem ei tegelenud, vaid usaldasid Tädi Heleni hoolde, kelle mõju Charlie elule tuleb alles filmi lõpus välja, mis on kergelt öeldes kohutav, eriti veel see, et tegemist oli oma inimesega, keda tahes tahtmata usaldad ja kuna lapsega see suhe ei olnud nii usaldav, siis ei saanudki vanemad teada tegelikke psüühikahäirete põhjuseid enne kui alles filmi lõpus. Charliel, aga lõpuks vedas - ta kohtas kahte hullumeelset sõpra, kes aitasid teda, tema teismelise arengu teel, kaotamata iseennast. Talle tutvustati inimesi, pidutsemist, muusika nautimist, esimest suudlust, esimest suhet, andestamise võlu, heade asjade ära tundmist, nende nautimist ja esimest tõelist armastust. Muidugi sai ta ka proovida asju, mida ta ei oleks ise kindlasti tahtnud või julgenud ilma tõuketa nagu kanep jms. Aga ta jäi iseendaks ja selle teekonna sündmused, kogemused ja läbielamised saabki ta kirjutada oma müürilillelise saatuse eriärasuste hulka.
 
Kas vaadata - juba esimestest lausetest on arusaadav, et soovitus on ilmne - ja seda kindlasti mitte ainult teismelistele, kelle jaoks see teos on pea, et piibli staatuses, vaid pigem isegi nende vanematele ja vanematele üldse. Kui vähegi samastuda ja endalt küsida - kas ma ikka ise olen oma lapse jaoks piisavalt olemas? Kas ma ei aja äkki enda ego paitamist sassi lapse heaolu eest muretsemisega? See film aitab kindlasti selgusele rohkem jõuda, kui muidugi huvi enesekriitikaks on - aga enesekriitika ongi see mis meid elus edasi viib ja aitab läbi kogemuste ja teadmiste parimaid otsuseid teha. Ja siis ei ole ka müürilille elu koolis nii kohutav, sest tal on alati parimad sõbrad olemas - tema vanemad.
 
Meie hinnang 10/10
 
PM