The Impossible - Ilmvõimatu (2012)
Lavastaja: Juan Antonio Bayona
Stsenaarium: Sergio G. Sánchez (stsenaarium), María Belón (lugu)
Näitlejad: Naomi Watts, Ewan McGregor, Tom Holland
Uskumatu tõsielulugu ühe perekonna katsumustest koos teiste kümnete tuhandete võõrastega, meie aja ühes suurimas looduskatastroofis.
Meie kinoralli kolmandaks filmiks sai The Impossible - Ilmvõimatu. Valiku tegi kallis kaasa, kes juba pikemalt tahtis seda vaadata - She is as sucker for catastrophe movies. Kuna eelnevalt juba teadsin, et oodata on Naomi Wattsi poolt esitatud ühte aasta parimat näitlejatööd, siis veenda mind ei olnud vaja. Samuti vaatan alati hea meelega tõsielulisi filme, neis sisalduv on alati paremini nauditav ja vähem ebareaalne ning palju ei saa üle paisutada, sest sündmus ise ei luba.
Film oma sõnadega - tegemist on ühe perekonna uskumatu läbielamisega mõned aastat tagasi (2004) kogu maailma raputanud kohutavas katastroofis india ookeanis. Läbi aegade suuruselt kolmanda maavärina tagajärjel tekib india ookeanis tsunami, mis nõuab oma rannikualadelt pea 300 000 inimelu. Kohutav katastroof nõuab elusid peamiselt Indoneesias, aga ka Tais ja isegi Aafrika idarannikul. Lugu ise räägib ühe perekonna puhkusereisist Taimaale paar päeva enne katastroofi, nende imelisest ellujäämisest ja veelgi imelisest taaskohtumisest, kui kogu pere oli laiali löödud ja üksteise jaoks kadunud. Kui laine tabab nende kuurorti, siis pere lüüakse kaheks - pereema ja vanim poeg koos ja pereisa ning nooremad 2 poega kolmekesi koos - üritavad üksteist leida ja samas vigastatutena ellu jääda. Film jätab teadlikult dokumentaali mulje ja hoiatan ette, et ei sobi vaatamiseks alaealistele ja nõrgnärvilistele ja ka täiskasvanud peavad varuma rohkelt salvrätikuid ja seda ilmselt ka hoolivamad mehed.
Filmi lavastajaks on nooremapoolne Juan Antonio Bayona - tegemist on tema debüüdiga suurel ekraanil ja siiani teenis ta peamiselt leiba lühifilmide ja videomängude lavastamisega. Seda on tunda ka filmis, filmis hoitakse dokumentaali/lühifilmi joont ja põhjusega, tegemist on ikkagi tõsielulooga ja reaalselt juhtunuga ning dokumentaali mulje ja kaameranurk on siin väga sobiv ja annab reaalsema pildi sündmustest. Samas on võtted muljetavaldavad - film on algusest lõpuni nii kaasakiskuv, et raske on mitte ennast panna samasse olukorda ja tunda seda kõike omal nahal. Samas - ülioluline on selle filmi puhul see, et tegemist on reaalse juhtumiga, mitte väljamõelduga - kui seda ei teaks, siis ei peaks seda üldse eriti heaks filmiks, see kõik tundub nii ulmelise ja üle pingutatuna, et see ei saa olla reaalne - ja nii jagunevad ka vaatajad kaheks - osad, kes peavad seda aasta parimaks teoseks ja osad, kes arvavad, et tegemist ei ole eriti hea teosega ja kõik on nii ülepaisutatud - mina kuulun aga esimeste hulka, kuid samas tutvusringkonnas on palju ka viimaseid. Seega vaatama asudes korrutage endale - see kõik oli ka tegelikult nii ja suruge ennast filmi sisse - siis saate elamuse, mis raputab läbi. Bayona kiituseks tahaks veel öelda, et siiani ei ole suutnud selgeks saada, kuidas ta tegi nii reaalse tsunami - lained olid küll ilmselgelt väiksemad tegelikust ja seetõttu ka kahjustused otse linal tundusid väikese võitu - aga samas tsunamijärgne võtteplats oli kohutavalt hästi tehtud - just nimel kohutav - kus ja kuidas seda tehti - kas oldi reaalselt kuskil üleujutuse piirkonnas või tehtigi see kunstlikult järgi, aga pilt oli nii reaalne ja purustused olid nii laiaulatuslikud ning arvutigraafikavabad, et sügav kummardus loojatele, see ei olnud kindlasti lihtne. Samuti oli tehtud hästi arusaadavaks tsunami tegelik õudus - milleks ei ole suure hooga tulev vesi, vaid hoopis see, et vesi on igatpidi keeristes ja koos inimestega on seal vees ju kõik need purustatud ja teravad majade jäänused - klaasid, lõhutud ja teravad puutükid, mis ka pereema jalga räigelt vigastavad. Enne seda filmi ei tulnudki selle peale, et vesi ei olegi nii suureks probleemiks - hoopis kõik see soga seal sees. Ning purustustejärgne maapind ja seal edasi liikumine - otseses mõttes meetrises mudas sumpamine, kus igal hetkel võid midagi teravat jalga saada ja seeläbi tagantjärgi ikkagi hukkuda, kuigi oled tsunami üle elanud, lisaks kõrvetav päike, joogikõlbuliku vee puudumine ja kilomeetrite kaugune abi koos igasuguste sitikate ja elukatega. Nii reaalset võtteplasti pole sellises mastaabis varem kohanud - kui ei oleks arvutigraafika tähelendu, saaks ka sellele filmile võtteplatsi eest auhindu jagada.
Pool dokumentaalse ülesvõtte stiiliga film on viimase aja üks karmimaid katastroofifilme, kus, lisaks peategelaste imelisele ja õudsale läbielamise-pääsemise loole, põimitakse filmi sisse ka teiste kannatanute lood. Erinevad kaaskannatajad, mõttekaaslased ühises mures. Isa pere otsingutega ühineb vigastatud noormees, et aidata Ewani tegelast ja samas ise enda omakseid leida Ewani tegelase abil. Sama noormees annab ka oma telefoni Ewanile, et too saaks koju vanaisale helistada, et infot jagada, kuigi akud on otsakorral ja kõigil on vaja helistada, kõikjal ohverdatakse kaaskannatajate heaks palju. Näidatakse ka hoolimatuid turiste, kellel pole ei vigastusi ega lähedaste kaotusi ning kelle peamiseks probleemiks on puhkusereisi ülimate mugavuste kaotus ja kes on ülimalt ülbed kannatanute vastu. Rikkad ja hoolimatud - kui samal ajal töötavad kohalikud vaesed ennast salgavalt inimeste päästmisega, kuigi olles ise kaotanud omad kodud ja pered. Ka peategelastel on lisaks enda ellu jäämisele aega päästa teisi - Tomi perepoja tegelane ja pereema leiavad väikese poisi, kelle nad endaga kaasa võtavad ja hiljem haiglas tunnistavad poisi taaskohtumist oma isaga - kindlasti eraldi filmi teema ja uskumatu pääsemine. Saades sellest vaatest inspiratsiooni, hakkab haiglas perepoeg inimeste nimesid üles kirjutama ja suudab nii veel ühed omakesed kokku viia. Ja lõpuks leiab ka omad vennad, kelle isa vahepeal kaotas ning siis juba kohtub kogu pere pärast kohutavaid elamusi. Südantlõhestavaid stseene on igal sammul ja siit ka ülepingutamise kriitika - kuid kallid inimesed - kuidas saab sellist asja üle pingutada - kujutage ette ise oma perega sama läbi elamas - ei ole lootustki aimata seda õudust, mida pidi see perekond üle elama ja omas soojas kodus teleka ees või kinos ei olegi see võimalik - ning loomulikult ka vajalik. Nüüd aga näitlejad - suured staarid Ewan McGregor ja Naomi Watts ning uustulnuk Tom Holland vanima poja rollis - Igaüks neist vajab eri tähelepanu. Alustame Ewaniga. Ewan jätkab toreda poisi rollide rida ja on tubli pereisa, kes on väga heal karjääril ja suhe perega on idülliline. Siis aga avaldub pooleldi kangelaslik samas paaniline karakter ja isa teeb elu raskemaid otsuseid - jätab oma kaks väiksemat, aga katastroofist igati tervetena pääsenud, poega võõraste hoolde ja asub paaniliselt otsima abikaasat ja vanemat poega. Otsus mida paljud poleks teinud. Siin muutubki tegelane toredast pereisast paaniliseks hüsteeriliseks otsivaks pereisaks - muutus, mille elasid läbi ilmselt kõik katastroofis olnud isad - Ewan elab väga sisse ja on nauditav, kui jääd teda sündmustes rohkem jälgima (mis on küll raske, tänu kaasahaaravale loole), kuigi Ewan ei tee enda taseme jaoks midagi uut, endiselt on ta natuke ebavlev, heasüdamlik ja sarnane enda kõigile karjääri rollidele. Samas on see osa ikkagi üks parimaid kogu tema karjääri jooksul, sest juba selline roll ise nõuab nii ülimalt tugevat sisse elamist kui ka enesekontrolli ja on igale näitlejale väga raske teema ning Ewan saab hästi hakkama, oscareid ei jaga, aga esitus on veenev. See eest naispartner Naomi Watts teeb elu rolli ja auhinnad tulevad igast suunast. Naomi mängib pereema, kes kohe pärast õnnetust satub oma vanima pojaga kokku ja üheskoos hakatakse väljapääsu otsima. Naomi tõetruud emotsioonid nii raskes ema rollis on imelised. Just tema tõstabki selle filmi aasta filmide hulka - ema, kes saab ise kohe väga raskelt haavata ja kelle eest hoolitseb poeg, kellega enne õnnetust suhe ei olnud nii ladus. Olla ema rollis, kes ei saa oma laste heaks mitte midagi teha, vaid laps ise hoolitseb hoopis tema eest - selline tunne on igale emale üks raskemaid üldse - ema, kes peaks ju ise hoolitsema ja ohverdama endast kõik, on siin ise nii abitus olukorras füüsiliselt, et vaimne soov oma poega toetada teeb olukorra veelgi raskemaks - füüsiline valu kaob vaimse abituse taha - soov toetada ja aidata poega kaotab valu - selle nii raske emotsiooni mängib Naomi imeliselt - pisarad voolavad kõigil, kes filmi sisse elanud, Naomi mängitud abitu ema roll on nii mõjuv, et nüüdki kirjutades meelde tuletades vajun taas filmi sisse ja viha enda abituse üle võtab võimust - kogu hingest tahaks aidata. Ja, kuigi Naomi on väga kaunis näitleja, ei ole ta filmis meigitud, ega püütud kaunimaks teha - välimus, haavad, sinikad, mustus, pisarad jne - kõik on nii ehtne, et tekib tunne, et oled ise tema kõrval ja kannatad sama. Filmi sõnadeta parim koht on pere kokku saamisel ja lahkumisel lennukiga, kus rõõmu- ja tänutunne ning kogu see läbielamise valu esitab Naomi sõnagi lausumata vaid näoilmega - see on absoluutselt kõrgeim näitlemise tase ja see 10 sekundit on parima näitleja auhinna vääriline. Ja nüüd Tom - vanim teismeline perepoeg, kes päästab oma ema ja ka ühe väikese poisi kindlast surmast. Taas on leitud uus staar, esmakordselt kaamera ees sellist rolli esitada nii osavalt, nagu oleks tegemist professionaaliga. Tom näitleb väga rasket rolli väga veenvalt ja kuidagi ei tahtnud uskuda, et ta tõesti enne pole seda teinud. Need rasked tunded, mida teismeline poiss peab siin üle elama, on keerulised esitada ka täiskasvanutel. Samuti tuleb Tomi rollil läbi elada muutus - teismelisest maailmast kõiketeadvast üsna lihtsast ja klassikalisest rollist tuleb muutuda läbi kohutava elamuse armastavaks vennaks, hoolitsevaks pojaks ning abivalmis võõraks. Muretseda on vaja vendade ja isa kadumise pärast, ema tervise pärast, kes on vaevu elus - samas leida endas jõudu ja aidata haiglas võhivõõrastel leida omakseid - sellisele muutusele saab viia vaid kohutava õnnetuse läbielamine ja nn teise võimaluse saamine. Supper esitus noorelt näitlejalt, keda me nüüd kindlasti ka edaspidi saame palju näha, sest Tom ei saanud rolli tutvustega, vaid võitles selle ausalt proovides välja ning õigustas oma valitust kõigile - nii režissöör kui ja Ewan on kiitnud Tom'i taevani ja neile oli uskumatu selline esitus ilma eelneva kogemuseta. Filmi stsenaarium pärineb kannatanu pereema jutustusel ja on mugandatud filmi jaoks. Produtsendid sai idee teha film, kui kuulsid hispaania raadiost intervjuud perega, kui need rääkisid oma uskumatu loo. Nagu ikka katastroofifilmid, on ka see sügavale hinge minev. Kui aga ei teaks, et tegemist on tõsielulooga, siis kindlasti kritiseeriks palju - tundub üle pingutatud, tundub uskumatu - aga kui võtad reaalse juhtumina, siis filmi sisse elamine on lihtne. Ja siis läheb kaks tundi ülikiirelt ning pisaraterohkelt. Õnnetus ise on juba kohutav kogu maailmale, aga see, et seal oli ka üks perekond, kes küll kaotas üksteist ja elasid läbi kohutavad katsumused, kuid siiski lõpuks taas kokku said - see on vaid ime ja edasisele elule vaadatakse nüüd teise pilguga. Väärtused on igavesti paigas ja teine võimalus on antud. Samas on siiski ka üks kriitiline koht minu jaoks, mis keelab max punkte anda - nimelt on tegemist ülirikka ja ülekindlustatud perekonnaga. Kindlustus oli neil lausa nii vinge, et koju viidi nad eralennukiga - see tegi liiga teistele, sama õudsa kogemuse ja ka lähedaste kaotuse läbi elanutele, kellel ei olnud võrdseid võimalusi saada sama kvaliteetset arstiabi - õnnetuspaigas olid kõik võrdsed, haiglad olid üle koormatud ning raha ega tutvused polnud olulised, otsuseid tehti jooksvalt ja tervise olukorrast lähtuvalt, kuid filmi lõpus viia peategelased, keda saatis niigi ülim õnn, et kogu pere jäi ellu, Taist minema eralennukiga ja eriarstide hoole alla - selle oleks võinud jätta mainimata, oleks piisanud võtetest juba lennukis, nagu oleks tavalend ja kindlustuse oleks võinud ka välja jätta, oleks piisanud lihtsast kojuminekust, mitte luksusteenindusest - praegu on kritiseerijatel kont hambus - vaid rikkuritel veab nii, samuti teenitakse nüüd oma looga pappi raamatult ja filmilt ning elu on veelgi lihtsam, kui enne - see kõik häirib natuke ja vähendab loo mõju. Küll aga mitte minu jaoks, sest tähtsus on ikkagi perel ja nende suhetel ja ühisel imelisel pääsemisel, samas oleks saanud teha parem lõpetuse, jätmata võimalust kritiseerijatele uriseda. Soovitus vaadata - kindlasti, aga olge valmis karmideks stseenideks ja salvrätikuid varuge hulgi. Siiski tasub vaadata, et saada õppetund ka endale - siin on selge sõnum perekonna tähtsusest, abi osutamise vajalikkusest ja võõraste inimeste kaastundest - tähtsaimad asjad elus ning eriti hea on perepoja muutumine ja karastumine eelseisvaks eluks. Ja ka nooremad vennad saavad olla teineteisele toeks, mil vanemad ja vanem vend on eemal. See sündmus muutis kõiki osalisi ja prioriteedid edasiseks elus on paigas - kahju, et selleks tuli nii karm õnnetus läbi elada. Õnnetuse reaalne ja karm kujutamine koputab südamele, et ärga liiga noortele näidake, see on liiga karm, klassifitseerub õudukate tasemele, sest psühholoogiline õudus on siin suurimaid. Aga hea sõnaga lõpetades - on ju filmis õnnelik lõpp - pere sai kokku taas ja on ühtsem, kui kunagi varem ja see ongi elus kõige tähtsam. Meie hinnang 9/10 PM |
Friday, January 4, 2013
The Impossible (2012)
Cloud Atlas (2012)
Cloud Atlas (2012) - PilveAtlas
Lavastajad: Tom Tykwer, Andy Wachowski ja Lana Wachowski
Stsenaarium: David Mitchell (Romaan), Lana Wachowski, Andy Wachowski ja Tom Tykwer (stsenaarium)
Näitlejad: Tom Hanks, Halle Berry, Hugh Grant, Jim Broadbent, Hugo Weaving, Jim Sturgess, Ben Whishaw, Susan Sarandon jpt.
Lühitutvustus: Suurejooneline uurimus, kuidas indiviidide teod mõjutavad neid endid ja teisi nende ümber olevikus, minevikus ja tulevikus ning kuidas üks hing võib muutuda tapjast kangelaseks ja kuidas heateo laine kannab end edasi läbi sajandite ning annab inspiratsiooni vastuhakuks.
Järgmisel õhtul oli juba suurema seltskonnaga kinoõhtu - kaasa õde oma mehega ja veel üks hea sõbranna. Ja filmi valimise ülesanne jäi minu õlule. Ega see enam nii lihtne ei olnud, sest heast valikust olid veel paar tk alles, teisi olin juba näinud. Siiski suutsin valiku teha üsna kiirelt ja selleks sai Cloud Atlas - Pilveatlas. Natuke olin mures valiku pärast, sest teadsin, et mulle kindlasti meeldib, aga kas ka ülejäänud seltskonnale, sest tegemist oli nn Matrixi tegijate uue loominguga ja matrixil on nii tulihingelisi fänne kui ka sama kirglikke vaenlasi, kellest üks on minu kallis kaasa. Aga risk õigustas ennast igati ja kogu seltskond jäi väga rahule. Kuigi oli keeruline ja vajas selget pead kaasa mõtlemiseks, oli siiski taas üks aasta parimaid filme ja on oodata ka edu erinevate auhindade jagamisel.
Lühitutvustus oma sõnadega: Filmi sisu toimub erinevatel ajajärkudel ja erinevate sündmuste keerises - merereis 19 saj keskel, 20 saj alguse poole imelise heliteose loomise lugu, looja kurva saatusega, 20 saj kolmveerandil tuumajaama thriller, tänapäeva kirjastaja naljakas vanadekodu seiklus, kloonide revolutsioon tuleviku koreas 22 saj keskel ja maailmalõpujärgne hõimuelu hawaii'l koos kauni intelligentse külalisega kosmosest. Kõik lood on eraldiseisvad teosed, igaüks neist nauditav eraldi ja samas on kõik need lood omavahel tihedalt seotud. Esimene lugu: merereis ookeanil - noor ja just hea tehingu teinud advokaat on tagasiteel koju, kui ta päästab neegrist jänese surmast, samal ajal olles salakavala laevaarsti küüsis, kes üritab teda vaikselt aga kindlalt tappa. Teine lugu: Noore geist helilooja armulugu ja praktika kuulsa helilooja juures, kus sünnib kogu maailma ajastu üks imelisemaid sümfooniaid, mis kandub läbi filmi erinevate ajajärkkude igavikku. Kurb aga õpetlik. Kolmas lugu: ajakirjaniku uurimislugu, oma isa järgedes edasi pürgiva ajakirjaniku ohtlik tee tuumaenergiajaama tegude uurimisel - eluohtlik ja õpetlik. Neljas lugu: Tänapäeva vanema kirjastaja lühike ja ootamatu edu muutub hulluseks, kui tema rikas vend teda pettuse abil vanadekodusse määrab ja kust siis põgenemise katse saab olema väga humoorikas. Seekord siis komöödia näol. Viies lugu: 22 saj korea kloonidest üks põgeneb oma nn töökohast ja tehasest, kus neid kasutatakse vaid tarbijate teenindamiseks ja hiljem jõhkralt seebiks ümber töödeldakse. Põgenenud kloonist saab vastupanuliikumise vaimne ema ja annab enda filosoofiaga aluse jumaluseks pärast enda hukkumist veel aastasadadeks - kuni kuuenda looni - maailmalõpujärgses maailmas on kõik hävitatud inimeste enda poolt ja alles on jäänud vaid üksikud hõimud nagu kiviajal - rahulikud ja sõjakad ning lisaks neile ka nn haritud üliintelligentsed jäänused inimestest, kellel on kasutada ulme tehnoloogia ja ülim teadus, kuid pole kohta kus ellu jääda. Ühinedes kohaliku hõimu esindajaga päästab üks üliinimestest hõimu ühe noore tüdruku ja vastutasuks saab kohaliku hõimupealiku lojaalsuse ja hiljem ka armastuse ning kuigi lõpuks maa hea hõim ikkagi hävineb, lendavad ellujäänud paarike harmoonilisse uude koju ja elavad seal õndsat elu kuni surmani.
Filmi lavastajateks on nn Matrixi loojad - Lana ja Andy Wachowski - kuulsad õde venda, kelle edu alguseks sai koos kirjutatud stsenaarium kunagisele actionfilmile "Assassins" - Sylvester Stallone ja Antonio Banderasega ja nüüdseks Matrixi triloogiaga maailmakuulsaks saanud; ja Tom Tykver - kuulsa "Lola, Rennt" autor, film mis tutvustas meile ka kaunist sakslannat Franka Potentet, kellest sai ka muuhulgas Jason Bourne armastatu Marie. Lisaks lavastajatööle on kõik need kolm ka stsenaariumi autorid. Ja ongi tunda filmis nn Matrixi kätt - keerulist ja pingsat jälgimist nõudvat dialoogi (siiski oluliselt lihtsamat kui Matrixis) ja eriefekte sarnase käekirjaga ja eriti Lana kätt taas ulmeliste võitlusstseenide näol. Samas, erinevalt Matrixist, on siin seda väga vähe ja ilmselt seetõttu ka film meeldis rohkem ka minu kaasale. Mis on aga eriti lahe - nende kuue loo omavaheline sidumine on nii hästi tehtud, et pea 3 tunnine film läheb kiirelt - algselt raske sisse elada, aga siis täiesti võimust võttev ja ootamatult kuid loogiliselt lõppev. Auhinnaväärilisi pingutusi on tunda nii visuaalsetes efektides kui ka klassikalistes efektides ehk siis meigis ja kostüümide disainis. Natuke keeruliseks teeb filmi lugude jutustamise ülesehitus - lugusid ei jutustata järjest vaid tarantinolikult hüpates loolt loole - aga tehakse seda minu arvates oluliselt paremini kui Tarantino, sest kronoloogiliselt on iga lugu ikkagi järjest jälgitav ja üleminek loolt loole on ülisujuv. Vahel ei saanudki kohe aru, et teine lugu juba jätkub. Ja selline lähenemine oli sobiv ja huvitav, ei tundnud kordagi, et läheb liiga keeruliseks, vaid pigem jäid juba ootama loole tagasi pöördumist ja seda nii igal loo puhul, mis tegigi selle peaaegu 3 tundi põnevaks ajaks ja hetkeksi ei tundnud igavust.
Väga lahedalt on saavutatud lugude sidumine omavahel näitlejate abil - nimelt mängivad maailmakuulsad näitlejad igas loos oma rolli - aga enamasti ei ole üldse lihtne neid ära tunda, sest näitlejad on äratundmatuseni ära meigitud. Samas on lugude sidumise mõjususe tõstmiseks selline lahendus igati sobiv. Kuigi see ei ole film, mille eest näitlemise auhindu jagatakse, nõuab selline pidev ümberkehastumine näitlejatelt suurimat pingutust ja nad saavad sellega igati hakkama - sest tõelised tipptegijad on kaasatud - Tom Hanks, Halle Berry, Hugh Grant, Jim Broadbent, Hugo Weaving, Jim Sturgess, Ben Whishaw, Susan Sarandon - nii uhket seltskonda saab harva näha ühes filmis - ja näha neid kõiki nii erinevates rollides oli väga lahe ja uudne ning oli omamoodi keeruline ülesanne oli neid igast loost üles otsida - õnneks filmi lõppedes tõmmatakse loor kõigilt eest - seega ära kohe kinost välja jookse, vaid oota ka lõputiitrid ära.
See oli üks film mida võiks vaadata ka 3D-s osaliselt ja siis jälle mitte, sest tänapäeva vanadekodu komöödia 3D-s ei oleks eriti mõjuv, samas tulevikuvõtted ja visuaalefektid oleksid kindlasti vinged. Siiski kui valida on, siis soovitaks pigem klassikalist HD+ nagu üks sõber ütles kunagi.
Teema aga ise on taas minu lemmik - inimesed meie ümber ja olenemata aegade muutustest, ei muutu tähtsad asjad elus kunagi. 19 saj merel elu päästnud isandale vastuteene teha ja sellega anda alust orjuse vastu võitlemiseks - õilis tegu annab tõuke edasisteks samaõilsateks tegudeks, päästetud advokaat hakkab võitlema orjuse vastu ja tema kallis kaasa on tema kõrval toeks, hoolimata oma isa vastuseisust. 20 saj alguses loodud imeline muusikapala kaigub aastasadu inimeste hinges, kuigi selle loomise lugu oli kurb ja ebaõiglane, aga ilmselt tänu sellisele kurvale hingeseisundile saigi imeteos loodud, et tulevased põlved saaksid hinnata seda imet. Ennastohverdav kuriteo uurimine ajakirjaniku poolt, kes trotsides ohtu enda elule, paljastab skandaali energiamaailmas, mis muudab meie kõigi elu - selle ajendiks isa armastus ja soov sammuda samades järgedes ja võita poolehoidu armastatud isalt. Tänapäeva vanadekodust humoorikas põgenemine, mis saab toimuda vaid heade inimeste ühisel koostööl ja ennast ületades uute sõprade nimel on võimalik teha tummast rääkija. Olles küll ise kloon, ei tähenda, et poleks tundeid ja maailma mõistmise oskust - tuleb vaid võimalus anda ja armastatud vabastaja abil võimendub esmane uudishimu pärast reaalsuse tajumist vastupanuliikumise vaimseks juhiks ja hiljem lausa jumaluseks - taas eneseületamine tänu kallile inimesele. Ning lõpuks maailmalõpujärgne ühiskond, peaaegu, et tagasi kiviaega, mil jumalused ja ohverdused oli tavateema. Vastutasuks, pereliikme elu päästmise eest, viib hõimuliige külalise, läbi ohte trotsides, oma usule täiesti vastuvõetamatusse kohta - selleks, et lõpuks mõista külalise südamlikkust, saada selgitusi oma ajaloo kohta ja lõpuks leida ka oma suurim õnn. Kõik need kuus lugu pajatavad - tänu lähedaste inimestele on võimalik saavutada ükskõik mida ning tänu neile, on võimalik leida endas jõudu seista vastu kõigele, mis siin ilmas on ebaõiglane. Kõik need lood on nauditavad täiesti eraldi filmidena, aga siin on harukordne võimalus nautida neid imeliselt seotuna omavahel ja üksteist võimandavatena - selliseid teosed on harva.
Soovitus on ilmselge - minge vaatama ja see on üks neist filmidest, mida kindlasti tasub vaadata mitu korda, et kogu kaif kätte saada. Samas ärge vaadake unise peaga - selle jaoks on liiga keeruline kogu pildi kokku panemine. Samuti on see ikkagi kinofilm, seega eelistage kino, dvd-le, blurayle. Teist korda võib juba kodus vaadata, siis on ilusad võtted nähtud ja piisab vaid telekast meeldetuletusest, et kogeda neid võtteid taas, nad on kuskil seal kuklataga olemas ja loodetavasti igaveseks. Film ise lausa nõuab teistkordset vaatamist ja kindlasti mingi aja pärast plaanin seda teha - ja siis ilmselt on mul ka ühtteist siia lisada.
Meie hinnang 9/10
PM
|
Silver Linings Playbook (2012)
|
IMDB kasutajate hinnang - 8.2
Stsenaarium: David O. Russell (stsenaarium), Matthew Quick (romaan)
Näitlejad: Bradley Cooper, Jennifer Lawrence, Robert De Niro, Jacki Weaver, Chris Tucker, Julia Stiles, jpt
Lühitutvustus: Pärast vabanemist psühhiaatriahaiglast, endine õpetaja Pat Solitano kolib tagasi vanemate juurde ja püüab taaselustada oma suhet eksnaisega, mis muutub eriti keeruliseks kui ta kohtub Tiffany´ga, müstilise, kuid vähemalt sama problemaatilise tüdrukuga.
Vahepeal on palju aega möödunud viimasest kinost ja nüüd võtsin koos kaasaga tõsisemalt asja käsile. Seoses sellega ka kõigile head uut aastat! Meie aga alustasime 2013 aastat kinoralliga. Nimelt viisime lapse vanaema juurde 4-ks päevaks ja igal õhtul käisime korra kinos - järgmised kolm filmi ongi sellest ajast. Praegune aeg on kinos käimiseks ideaalne - eriti just filmide valiku osas. On auhindade jagamise periood, mis kulmineerub veebruari lõpus oscaritega. See tähendab, et kinos on palju häid filmivalikud igale maitsele järgmise kahe kuu jooksul.
Esimeseks valikuks sai David O. Russeli "Silver Linings Playbook". Juba ette oli teada, et tegemist on selle aasta ühe parima romantilise komöödiaga, kes auhindade jagamistel võtab suure saagi. Siiski, ei olnud ma päris kindel, et film ka minu maitsele sobib, sest nn romantilised komöödiad ei kuulu just minu lemmikute hulka, kui mitte öelda, et tegemist on tavaliselt ühtede halvimate filmidega minu jaoks, mida ma lähen vaatama ainult kaasa õhutusel. Nii ka seekord olin natuke skeptiline valiku suhtes, aga siiski õhevil tänu väga headele arvustustele kriitikutelt üle maailma.
Sisu kokkuvõte oma sõnadega - Noor õpetaja vabaneb hullumajast, pärast 8 kuulist perioodi ja asub elama oma vanemate juurde. Hullumajja pandi ta sellepärast, et kord koju minnes sattus ta peale oma abikaasale, kes nende pulmamuusika saatel armatses vanemapoolse töökaaslasest professoriga otse dušši all. Tulemuseks läbipekstud professor, hullumaja ja lähenemiskeeld abikaasa suhtes. Sündmus lõi peategelase nii rivist välja, et hullumaja, kanged rohud ja rühmateraapia olid kindel tee. Pärast vabanemist, võtab peategelane Pat (Bradley Cooper) kindlaks eesmärgiks oma abikaasa armastus tagasi võita ja selleks alustab treeninguid, loeb raamatuid ja kuulutab kõigile kui väga nende armastus on püha ja kui õnnelikud nad ikka olid - eesmärk olemas ja selle saavutamine tundub lihtne. Kuid juba ette arvatavalt ei ole see nii. Ainuüksi pulmamuusika kuulmine (reaalselt või ette kujutades) vallandab hüsteeriat ja paneb Pati märatsema ning vanematel on väga keeruline mõista ja aidata oma poega. Samas Pat ikkagi pingutab oma eesmärgi nimel ja tundub, et saavutab ka lõpuks kontrolli enda üle. Ja siis kohtab Pat enda sarnast tüdrukut - sama problemaatilist hullumaja kandidaati Tiffanyt (Jennifer Lawrence) - Noor türduk, kes asja kaotas õnnetuses oma abikaasa ja on sama liimist lahti kui Pat. Noorte vahel tekib side ja nad leiavad teineteises tuge. Tüdruk lubab aidata Pati oma plaanis ja vastutasuks peab Pat osutama omamoodi teene. Lõpu jätame rääkimata, aga anname mõista, et inimsuhete areng on imeline ja põhiväärtused elus on selles filmis õiges suunas.
Lavastaja toolis istub David O.Russel - mitte just kõige tuntum üldsusele, aga kindlasti üks parimaid minu silmis, seda eriti viimasel ajal. Veel kaks aastat tagasi üllatas ta filmimaailma 2010 aasta vaieldamatult ühe parima filmiga - The Fighter. Film kahe venna vahelistest suhetest - kandideeris seitsmele kuldmehikesele ja viis koju kaks - mõlemad kõrvalosa näitlejatööd - Christian Bale ja Melissa Leo. Fantastiline film, võimalusel vaadake kindlasti - kõik näitlejad kandvates rollides (lisaks eelnimetatutele ka Mark Wahlberg ja Amy Adams), teevad oma ühe parima esituse kogu karjääri jooksul. Enne seda tegi O.Russel veel "Three Kings" - George Clooney ja taas Mark Wahlberg Iraagi sõjast. Teised teosed pole sellist sära saanud. Nüüd tõstab O.Russel ennast taas lavastajate absoluutsesse tippu ja teeb esmaklassilise romantilise komöödia - ja seda sellisel tasemel, et ka minul kui selle žanri vaenlasel tuleb tunnistada imelise teose sündi. Ei oleks uskunud, et sellisest imalast teemast nii tugev film suudetakse teha.
Filmi peamine edu kuulub peale lavastaja kindlasti peaosalistele. Bradley Cooper - ilueedi, kelle pärast naised kinno tormavad, olenemata filmist - teeb siin aasta ühe parima esituse. Kuni siiani, oli see mees kõlbulik vaid reklaaminäoks minu silmis. Nüüd kuulub ta selle rolliga teenitult näitlejate absoluutsesse tippu ja tema esitus on supper. "Hangoveri" kangelane manab meie ette neurootilise hullumaja patsiendi, kes usub sinisilmselt oma naise tagasitulekusse, hoolimata selle armuloost ja lähenemiskeelust. Ta teeb näiliselt kõik, et illusiooni toetada ning jätab unurusse ja hooletusse tegeliku elu oma ümber - milleks on peamiselt tema vanemad - raskekahurivägi Robert De Niro ja Jacki Weaveri näol. Omamoodi kiiksuga vanemad - isa, kelle tähtsaim asi elus on ameerika jalgpall Philadelphia Eaglesi klubi fännates ja ema, kes selles hullumeelses perekonnas pisutki rahu ja stabiilsust püüab luua, toetades igati oma mehe haiglast hobi ning toetades poega oma hulluses - kahte asja, mis kokku ei sobi kuidagi. Ja siis Jennifer Lawrence - hollywoodi uus superstaar - algselt filmiga Winter's Bone (taas üks 2010 aasta parimaid filme 17 aastase tüdruku hoolitsemisest oma pere eest) nime teinud ja ka oscarile kandideerinud (selle rolli jaoks ka orava nülgimise ja puude lõhkumise selgeks õppinud) ning siis superstaari staatusesse tõstnud Hunger Gamesi peaosaga - film, mida saatis kinodes uskumatu edu ja millele on õige pea mitut järge oodata - film tuleviku meelelahutusest elu ja surma peale. Jennifer teeb nüüd taas oscari väärilise rolli problemaatilise tüdrukuna, kes pakub Patile võimalust aidata teda abikaasaga taasühinemises, vastutasuks peaks Pat tegema teene talle. Jennifer on näilise femme fatale rollis imeline, vürtsikas ja seksikas ning sarnaselt teistele osatäitjatele, hoolimata taas kiiksuga olekust, võidab kohesel vaataja poolehoiu.
Filmis säravad ka veel - Chris Tucker - advokaadist hullumaja patsient - peategelase hea sõber ja saatusekaaslane, kes alati ilmub välja ootamatult ja lisab enda olemuse ja dialoogiga erilist vürtsi igas olukorras. Robert De Niro - isa, kes vabalt võiks ise ka hullumajas aega veeta tänu oma haiglasele jalgpalli kiindumusele - isa, kes peaks toetama oma poega eelkõige, suudab seda alles filmi lõpus reaalselt ja siiralt teha. Jacki Weaver - ema, kes alati seisab pojal õla kõrval ja on toeks isegi viimase hullutegudes. Anupam Kher - Pati psühhiaater, kes salamahti on ka Eaglesi fänn, John Ortiz - pealtnäha edukas Pati sõber, Julia Stiles viimase tegelase naine jne - heade näitlejate list on pikk.
Stsenaariumi kohta saab öelda, et naerust rõkkav saalitäis vaatajaid on parim tunnustus. Romantilistes komöödiates saab ikka nalja, aga mitte sellisel tasemel - film on lisaks parimale huumorile, nii sujuv tegevustikus ja ülimalt kaasakiskuv, et jääb tunne, nagu vaataks David Fincheri vms pingelist thrillerit. Kõik kandvad rollid on oma kiiksuga inimesed reaalsest elust, kes võidavad hetkega kogu saali poolehoiu, kuigi reaalses elus, vaevalt keegi muidu neile kaasa elaks, pigem isegi vaadatakse halva pilguga. Aga siin on nad kõik nagu meie enda pereliikmed, kelle iga tegu ja sõna on meile oluline. Huumor on tipptasemel, näitlejad teevad elurolle ja isegi Robert De Niro nutt on seekord veenev.
Pearõhu filmis võiks panna kahe probleemse noore omavahelisele suhtele. Juba esmasel kohtumisel tekkib säde, mis kannab filmi lõpuni ning mis ei kustu sisimas isegi üksteist solvates ja pettumusi valmistades. Ja dialoog on lahe - teravmeelne ja humoorikas, rahvas rõkkab saalis igal huuleliigutuse peale. Samatähtis on poja ja isa vaheline suhe. Kui isa algselt pingutab pojaga läbisaamise nimel, puhtalt omakasu nimel (poeg on uskumuste kohaselt hea õnne allikas jalgpalli tulemuste ennustamisel) kuid hiljem suudab ka tema oma huvid maha suruda ja poja õnne toetada hetkel, mil seda kõige rohkem vaja.
Kuid tegemist on ikkagi komöödiaga - ja väga lahedaga - naerda saab palju ja inimsuhete õppetunde saab ka hulgi - film sobib hästi õppefilmiks liigse egoga inimestele õpetamaks, mis on siin tähtis - mille nimel tuleb võidelda, millal tuleb lähedasi toetada ja kuidas koos raskustest välja tulla. Loomulikult tundub selline perekond liialdusena, kuid samas mine sa tea, äkki on selliseid palju ja kui nemad saavad oma keerulises elus asjad joonele, siis mis siis meil, oluliselt lihtsama taustaga viga. Filmis on palju millest õppida ja siit ka pealkiri - Silver Linings Playbook - Õnneteraapia - mida vaja teha, et saavutada õnne - isegi kui oled nii keeruline ja raske frukt kui peaosalised, siis piisab enda ümber vaatamisest ja südamega hinnates inimesi enda ümber - see annab sihi ja jõu õnne leidmiseks ja kui ego maha surutud ja kallid inimesed üles leitud - ongi õnn lihtne tulema - kallid inimesed meie ümber - see ongi Õnn.
Kas vaadata? - tundub rumal küsimus - vaadata ja kasvõi mitu korda kui õnne valem muidu selgeks ei saa - ja kui ei saa, siis igatahes supper meelelahutus laheda huumoriga on kaheks tunniks garanteeritud.
Meie hinnang - uskuge või mitte - 10/10
PM
|
Subscribe to:
Posts (Atom)