Saturday, November 24, 2012

Savages (2012)

 
Savages (2012)

131 minutit - Krimi, Draama, Thriller

IMDB kasutajate hinnang 6.6/10

http://www.imdb.com/title/tt1615065/

Lavastaja: Oliver Stone

Stsenaarium: Shane Salermo, Don Winslow, Oliver Stone ja Don Winslow (romaan)

Näitlejad: Blake Lively, Taylor Kitsch, Aaron Taylor-Johnson, John Travolta, Benicio Del Toro, Salma Hayek jpt
 
Lühitutvustus: Populaarsed kanepikasvatajad Ben ja Chon asuvad Mehhiko kartelli vastu kui nende jagatud tüdruksõber võetakse pantvangi.
 
Järgmine kinokülastus võttis aset Tartus ja isadepäeva nädalavahetusel. Nimelt otsustasid naised kupatada mehed laupäeva õhtul kinno, et anda issidele vaba meeste õhtu ja ise samal ajal veini limpsides kudrutada (ilmselt ka meeste enda teemal).
 
Filmi valida oli keeruline, kuna just oli tulnud uus bond kinno, mida juba olin näinud (vt eelmist postitust) ning mis võttis enamuse aegadest ja saalides enda peale. Valikusse jäid veel paar eesti filmi (mille suhtes on mul natuke eelarvamusi ja kindlasti ebaõiglaselt) ning paar romantilist filmi, mida kohe kuidagi ei tahnud minna meeste õhtul vaatama, siis jäigi ainsaks järele jäänud filmiks Oliver Stone'i uus film "Savages" - tõlkes midagi Metsikud sarnast. Teada oli, et tegemist on actioniga ja kergema poolse meelelahutusega ning olime üsna heas meeleolus sõbraga, et vähemalt üks õhtusse sobiv film oli Tartus olemas.
 
Oliver Stone on kahtlemata minu üks lemmikuid. Tema JFK, Platoon, Wall Street mõlemad, Natural Born Killers, Nixon, Any Given Sunday - list on pikk ja imeline. Absoluutne lemmik siit on JFK, mis minu jaoks tõestas Kevin Costneri tegelikku võimekust ja näitas, et Tantsib Huntidega ei olnud kogemata juhtunud, Kevin oskab vajadusel tipptasemel näidelda ja tema üle poole tunni pikkune kõne kohtusaalis JFK mõrva üle võttis külmavärinad kehale ja pisara silmanurka - supper esitus. Seega juba Oliveri pärast olin õhevil taas tema ühte vaimusünnitust vaatama minnes.
 
Lühitutvustus oma sõnadega: Kaks täiesti erineva taustaga sõpra otsustavad luua kanepiäri. Üks neist on biokeemia haridusega, teine endine tippsõjaväelane. Nende kahe teadmistest ja kogemustest sünnib kanepimaailma ilmeline toode - sõjakogemustega Chon jagab Afganistani kogemustest ideaalse kanepiseemne olemasolu, millest biokeemik Ben kasvatab veelgi puhtama saaduse. Puhtaim toode loob turul eelise ja Beni ja Choni edu on kiire ning peagi tõmbab edu kuritegeliku maailma tähelepanu. Algselt üritatakse koostööd pakkuda, millest sõbrad keelduvad, siis aga läheb kuritegelik seltskond oma tavalist teed ja paneb pihta sõprade ühise tüdruksõbra - jah - ühise. Nimelt on filmis armukolmnurk - imeilus tüdruk elab koos kahe peakangelasega - tegemist ei ole tavalise intriige täis armusaagaga, vaid veidi kiiksuga - nimelt elatakse kolmekesi koos ja jagatakse kõike koos ja ka tüdrukut kordamööda - tüdruk armastab aga mõlemat võrdselt ja selline elu paistab kõigile sobivat. Kui tüdruk röövitakse, siis asuvad mõlemad koos võitlusesse oma armastatu nimel ja ollakse valmis tegema mida iganes. Märul algab ja lõpp on aimatav.
 
Stonile omaselt on ladus action, kaamera on mitmekesine, on kiiremaid lõike aga ka aeglasemaid ja erinevaid kaameranurke. Actioni sõber on rahul. On tunda filmi oluliselt väiksemat eelarvet Stone seniste projektidega võrreldes, kuid järgi uurides pole see siiski nii, raha oli filmi jaoks piisavalt, eriti arvestades, et staarideks on vähetuntud  algajad, vaid kõrvalrollides näeme oluliselt kallimaid näitlejaid ning arvutigraafikat pole vaja ja kaskadööritrikid pole ka midagi ulmelist. Kuigi Stone teeb otseselt sellist thrillerit esimest korda (minu mäletamise järgi), saab olla rahul actioni, kaamera ja montaaziga, kindalsti mitte tippteos, aga sujuv ja põnev jälgida. Aga kahjuks on see üks vähesed plusse, ootasin rohkemat.
 
Näitlejad - peategelaseks on imeilus Ophelia (Blake Lively) - tüdruk, kes jagab oma elus kahte meest ja lisaks näitlejale on ka filmi jutustaja rollis. Kuigi tegemist on tõesti ilusa ja väga seksika näitlejaga, ei ole see esitus eriti veenev kui mitte öelda, et filmi kehvim. Blake on muidugi ka alles noor (täna 25) ja seetõttu on ka vara nõuda äkki - siiski mitte, on palju noori ja ilusaid, kes andnud meile imelisi esitusi - näiteks Rooney Mara - Lohetätoveeringiga Tüdruk, hollywoodi versioonis, paljude teiste hulgas. Jätkame peategelastest poistega - suht tundmatu Taylor Kitsch (karm ilueedi - Battleship, John Carter, Wolverine), oma tee alguses alles ja Aaron Taylor-Johnson (sama eedi, aga juba parema resümeega - Anna Karenina, Albert Nobbs, The Illusionist jne) - mängib teadurist Beni, tundub tark ja sexy jne, aga karmides olused läheb araks ja imalaks, kuid siiski suudab armastatu ja kanepiäri nimel teha ülimalt räigeid tegusid. Meelelahutuseks on ok tase, aga ebareaalne esitus, kui ootad midagi rohkemat. Siiski on ka head näitlemist - Benicio Del Toro - taas üks tippnäitleja antikangelase rollis. Ja Toro on hea - räige ja rõve kartelli sõjapealik, kes teeb oma karmi tööd ilmselge mõnuga ja vajadusel laseb üle ükskõik kelle - kaasa arvatud oma ülemuse - kartellipealik Elena - kaunis Salma Hayek. Del Toro on tõeliselt rõvedaks tehtud ja tema esitus kindlasti parim filmis, sellist tüüpi ukse taha ei tahaks. Mõjus just nii nagu planeeritud. Seevastu Salma Hayek oli väga vastuoluline - Kartellipealik, kes päris selle tiitli pärast isa lahkumist siit ilmast ja vastupidiselt arvamustele, võttis ameti väga edukalt üle. Ta ei tagane ühegi julmuse eest ja mitte ainult ei lase mõrvata kergekäeliselt, vaid sõnumi mõjustamiseks laseb ka pead maha raiuda (Del Toro lemmiktöö) igal konkurendil. Samas on tal ülimalt imal nõrkus on tütre vastu, kes on temast täielikult eemaldunud ja ei taha midagi kuulda oma julmast emast. Nõrkus tütre vastu, teeb Hayekist lausa äpu emme ja seetõttu jääb see esitus nõrgaks ja segaseks - vähemalt minu jaoks - kord karm mutt ja siis nõrk emme - tee juba selgeks, või vaheta karjääri. Tippnäitlejatest näeme veel John Travoltat - korrumpeerunud FBI ametnikku, kes kord aitab kanepikunne ja siis jälle reedab. Travolta on küll hea, aga film on liiga nõrk, et lasta tal särada ja kandvad rollid lähevad teiste õlgadele ning kindlasti mitte edukalt.
 
Nüüd aga teema ise - What tha fuck was that??? Mis mõttes kanepi kasvatamine on cool ja selle äri nimel tapmine, inimese süütamine, peksmine jne on õigustatud ja filmis lausa suurelt heaks kiidetud. Mis mõttes klassikaline pere mudel on jama ja mitme mehega elamine ja seksimine on kõige õigem tegu - aga just sellest kogu film pajatab. Kanepi tõmbamine igas elemendis on mitte lihtsalt taunitav vaid kogu hingega reklaamitav ja sellega tegelemine ja edasimüümine on kõige õigem tegu üldse. Tundub, et see film on kanepikasvatajate kinni makstud ja ainus põhjus, miks Stone seda filmi tegi on - kas ta lihtsalt oli ainus tipptegija (just seda selline räme teema vajas, et olla edukas kinolinal), kes oli nõus räige raha eest sellist asja tegema või on ta ise suur kanepifänn. Lisaks - klassikalise peremudeli lõhkumine ja äärmuslikkuse variandi promomine ei ole vähem välja toodud. Selle filmi reiting peaks olema rangelt alla 18 keelatud - filmis on vägistamist, tapmist kõige räigemas variandis, peade eemaldamist, inimese põletamist, narkootikumide mitte ainult kasutamist, vaid reklaamimist kui tore ja lahe see on, lisaks tavapärastele seksisteenidele (ka grupiviisilistele) ja räigele dialoogile. Iial ei laseks ma oma tütrel sellist asja näha teismelise ea alguses, kus just kujunevad hoiakud kogu eluks. Kanep võib ju olla lahja drug ja osades riikides lubatud ja alkoholist tervisele vähem kahjulikum, kuid eelkõige on ta ikkagi hüppelaud kangemate kraamide juurde ja seda ei  pea reklaamima filmis, mis on 14 üle lubatud (mitte küll igas riigis). Inimesed võivad teha ennasthävitavaid otsuseid täisealistena, aga neid ei pea ülevoolavalt presenteerima teismelistele lubatud filmis. Kogu film üritab õigustada ja heaks kiita kui tore on narkootikum ja vabandab selle mõjul tehtud halbu otsuseid elus - kõik on ju lill ja cool kui oled pilves ja selline elu on maailma parim. Tunda on tänapäeva noortele suunatud filmi, mis soovib nende heakskiitu, jutustades teemadest, mis on teismelisele eale just põnev ja mida tahaks proovida ning samas puudub elukogemus asja mõjudest tuleviku elule. Tõsiselt halb presenteerimine - paljude sotsiaaltöötajate raske, alamakstud ja missioonitöö saab purustatud ning kliente neile tuleb filmi mõjul juurde - võimalik, et liialdan ja meie noored on ehk targemad ja varajase kasvatusega on see ennistav töö juba tehtud - kuid kindlasti on ka neid, kus see töö on tegemata ja sellised filmid lisavad vaid ebavajalikku mõju. Selles suhtes olin pettunud, kui hakkasin blogi tarbeks mõttes rohkem arutama ja koos sõbraga olime üllatunud, action on ju lahe ja kerge meelelahutus on ka vajalik vahel aja veetmiseks ning reaalsest elust põgenemiseks - aga see ei ole õige teema selleks. Iial ei kiida ma heaks narkoäri ka selle kõige kergemas vormis, filmis oli aga tõesti räige heakskiit kanepile. Loomulikult üritatakse tüdruku päästmisega põhjendada kõike seda, aga see on vaid tühine osa - see armastus kolme vahel on ju üritatud huvitavaks ja võimalikuks teha aga põhjus, miks tüdruk pihta pandi ei olnud ju armastus, vaid ikkagi narkosõda ning tüdruk oli vaid pisike mutter kogu teemas - kuigi seda üritatakse rohkem tähtsamaks pingsalt teha - fakt on see, et narkodiilerid läksid tülli ja lähedasi üritati ära kasutada - ja mitte nii, et vaid üks pool, sõbrad panid ise pihta ka kartellibossi enda tütre - eye for an eye - ja kuigi üritatakse kartelli näidata halvana ja kanepikunne heana, siis miraažist läbi vaadates on ju kogu teema copy paste kahe rõveda narkogangi vaheline sõda ja miski ei muuda seda, raha nimel tapetakse ükskõik keda ja julmus on mõlemale poolele walk in the park - kes lööb pea maha ja kes paneb teise alluva põlema - vahet pole - siin filmis ei ole häid pooli - võib olla vaid kartellibossi tütar, kes elab rahulikku ja ilusat elu, oma emast eemal, seniks vaid kuni kanepikunnid tema elu rikuvad ja pantvangi võtavad.
 
Metsikud (Savages) - nimi sobib - enamus tegelasi on sellised ja valmis papi nimel tegema mida iganes - ka tapma, vägistama, põletama ja päid maha raiuma - kas ikka on vaja sellist asja kinno tuua - oleks siis, et ülimad tippnäitlejaid kaasata ja ronida karakterite hinge ja uurida sel toimuvat kõrgeimal tasemel, et aru saada, mis viib inimesi sinna - aga sellist sügavust siit ei saa, lihtsalt üks üsna lahja actioni hakatis, mille väärtusteks on Stone'i taktikepp ja Del Toro esitus - kõik muu on suht jama ja riivab suurelt minu moraalitunnet - nii ei pea sellised teemasid esitama - pole vaja, saame seda niigi palju igast suunast, milleks veel täis kausile kuhja peale kallata?
 
Seega soovitus on pigem vältida, actioni sõber võib ju minna, aga ole palun üle 18 aastane ja saa aru, et see on kõigest üks film ja reaalne elu on sinu otsustada ja sinu lähedaste mõjutada - ole üle sellest.
 
Meie hinnang 5/10
 
PM

Saturday, November 3, 2012

Skyfall (2012) - 007 Skyfall





 

Skyfall (2012) - 007 Skyfall
 
143 minutit  -  Action, seiklus, krimi

IMDB kasutajate hinnang 8.2/10

http://www.imdb.com/title/tt1074638/
 
Lavastaja: Sam Mendes
 
Stsenaarium: Neal Purvis, Robert Wade, John Logan ja Ian Fleming (karakterid)
 
Näitlejad: Daniel Craig, Javier Bardem ja Naomie Harris
 
Lühitutvustus: Bondi lojaalsus M'le pannakse proovile, kui viimase minevik tuleb teda kummitama. MI6 sattub rünnaku alla ja Bond peab leidma ja elimineerima ohu, olenemata kui isiklikuks kaotused võivad muutuda.
 
Ei kulunud nädalatki, kui sai juba uuesti punasele toolile istuda ja seekord koos kaasaga, kes minu jaoks pisut üllatuslikult tahtis uut bondi filmi vaatama minna. Kes ütles, et naised actonit ei naudi - eriti veel siis, kui seal tegutseb selline kompu kutt nagu seda Daniel Graig on. Laps ära organiseeritud kaasa õe juurde ja siis ruttu kinopiletid ostetud (mida pidi ette ära ostma, sest läksime esilinastusele järgneval reede õhtul ja piletid olid lõpuks välja müüdud) ning reede õhtu oligi sisustatud.
 
Bondi filmidel on minu südames alati kindel koht olemas. Juba varajasest lapsepõlvest on mängitud ise tapmisõigusega kangelast ja palju filmidest pärit leiutisi olid kasutusel ka lapsepõlve mängudes.
 
Bondi filmi vaatama minnes on alati teatud ootused - on teatud elemendid, mis alati peavad olema, mis teevad filmist just selle õige bondi filmi, ning alati on põnev näha, kuidas on need filmi põimitud. Ja siis muidugi põhi ootus - mis on siis nüüd välja mõeldud, mis on siis nüüd see uus ja vinge. Bondi filmid vanal ajal tõstsid alati effektide taset kõrgemale senisest, oscarid liikusid juba ette bondi suunas ja kaskadööride jaoks oli see suurim väljakutse. Tänapäeval, pärast arvutigraafika nii võimast arengut, on see võimatu, sest igasugused ulmelised filmid võluritest ja tulevikust on effektide lati nihutamise juba mõnda aega endale rabanud ja bondile, effektidega säramise võimalus, on jäänud väga väikeseks. Bond pole kunagi säranud erilise sisu või dialoogiga ja see polegi kunagi eesmärk, eesmärk on hea meelelahutus, lahedate efektide ja vaataja naelutamine põnevusega ekraani külge.
 
Oma sõnadega sisu kokku võttes. Bondi värske missioon luhtub ja teadaolevalt hukkub. Siiski õnnestub tal pääseda ja põletades elu alkoholiga, sattub ta uudiseid vaatama - seal näidatakse rünnakut MI6 peakontori vastu ja eriti just M vastu. Bond naaseb, M palkab ta tagasi, kuigi ta ei ole vormis ei füüsiliselt ega psüühhiliselt. Ja nii asubki Bond jälitama vaenlast, kes tundub olevat üks omadest ja kellel on tõsine isiklik vaen M´i vastu. Bond ka leiab ta, kuid vastane on üliosav ja isegi vangis olles, teeb mida tahab ja hiljem üritab M'i ka kõrvaldada. Vaid Bondi lojaalsus ja viimine lahing eemale arvutimaailmast lihtsasse olustikku, aitab bondil võitlust võrdsustada, mis aga ei säästa lähedaste kaotusest. Rohkem ei räägi, sest lugeja võib alles plaanida filmi vaatamist ja põnevust ei tahaks vähendada.
 
Skyfalliga tähistatakse bondi esimesest filmist 50 aasta möödumist. Sean Connery ja "Dr. No" alustasid tänaseks suurimat filmitööstuse frantsiisi 1962-l aastal. Ja eeldatavasti, taheti viimase filmiga jäädvustada end eriti eriliselt filmisõprade hinge, samal ajal värskendada frantsiisi, et ikka jätkata rahamasina töötamist ja inimesed ei tüdineks juba 23nda filmi vaatamisest sama teema kohta. Mida siis teha teisiti, säilitades bondi olemus, aga värskendades jõuliselt teemat - kas see õnnestus seekord. Jah. 
 
Mida siis tehti teisiti - alustame näitlejatest. Bondi filmid pole kunagi säranud erilise näitlejatööga, tegemist on ikkagi eelkõige action filmiga. Seega vaja oleks kaasata tugevaid karakternäitlejaid, et anda uudset värskust. Juba varasemalt on kaasatud M'i rolli briti au ja uhkus Judi Dench, mis minu arvates ei olnud kõige parem valik, sest tegemist on ikkagi eelkõige tugeva karakternäitlejaga, kellele nii lihtne roll, ei ole eriline väljakutse (tuletame meelde Denchi 8minutilist Oscariväärilist rolli "Shakespeare in Love" - "Armunud Shakespeare" kuninganna Elisabethina I'na - best value for money) ja kuigi ta püüab luua omanäolist karakterit, ei ole see kuidagi veenev ja tundub üle mängituna - aga see on puhtalt minu arvamus ja ei ühti ilmselt paljudega. Skyfalli on aga juba uhkem seltskond lisaks värvatud. Filmi absoluutselt parima rolli teeb antikangelasena Javier Bardem. Ei oleks uskunud, et tavaliselt nii lihtsate rollidega filmi on võimalik saada nii veenev esitus. Eriline maiuspala on Bondi ja Silva (Bardem) vaheline dialoog filmis esimesel kohtumisel. Sõnade mäng, kergelt geiliku alatooniga on niivõrd nauditav ja humoorikas, et iga sõna peale kostub tänulikku naerupahvakat saalist - supper esitus Silvalt ja üllatavalt hea Bondilt, kelle sõnaosavus tavaliselt pole eriti oluline, vahel vaid ühelauseline sära, mõne kaunitari voodisse saamise eesmärgiga. Silva see eest näitleb iga lause, ilme ja keha keelega - miks mitte vaadata seda kui esmakordselt näitlemise eest auhinda väärivat bondi filmist pärit näitlemisesitlust. Teine uus tulija filmis on taas kõrgeima karakterivõimekusega Ralph Fiennes, mees, kes teeb igast rollist tippsaavutuse ja kuulub oma rollidega minu absoluutsesse tippu. Aga üllatus ja kerge pettumus - ärge ehmatage, Fiennes on tasemel, aga tal on nii väike roll, et nagu polekski teda filmis. Tõsi, tulevikus näeme teda rohkem kindlasti, sest saab temast M'i järeltulija ja ilmselt veel mitmesse bondi filmi, aga seekord on tal harjumusvastaselt kerge ja lühike roll, mille ta viib läbi kõrgeima proffessionaalsusega, kuid Ralph on ju peaosa näitleja ja seetõttu oli teda üllatav näha kõrvalosas. Bond ise on oma tavapärases rutiinis. Seekord on film, aga täiesti uudne bondi elu suhtes - iialgi ei ole me näinud bondi ajalugu, lapsepõlve, päritolu. Selline sentimentaalsus nõuab Craigilt tavapärase bondi osale lisaks ka kerget emotsionaalset pilku ja raskemat näitlemist, millega ta igati hakkama saab. Füüsiliste trikkide ja võitlustega saab Graig taas hakkama nauditava kergusega ja endiselt on tema loodud karakter minu lemmikbond - eriti nüüd veel pärast "Skyfall´i" uudset lähenemist bondi saagale.
 
Kogu selle uudse saaga taga on aga üks imeline mees. Selleks on lavastaja Sam Mendes - mees kelle vaimust sünnib vaid puhast kulda. Mees, kes tuli ja tegi kinomaalimas oma esimese filmi ja kohe võitis sellega nii parima filmi kui ka lavastaja oscari - "American Beauty" - "Tabamatu ime", saavutus, mis on väga haruldane ja ülimalt raske ning film on tõesti üks parimaid. Mees, kes enne hollywoodi vallutamist, oma vaimuga teenis leiba Londoni teatris (mida ta teeb endiselt) väga tuntud teostega ning sealt on pärit ka tema suurepärane koostöö nii Judi Denchi kui ka Ralph Fiennes'ga. Nüüdeks on Mendes kinnitanud ennast ka filmimaailma ja teinud lisaks eelnimetatutele ka veel "Road to Perdition" Tom Hanksi ja Paul Newmaniga ning "Revolutionary Road" Leonardo DiCaprioga  ja oma kalli abikaasa ja imelise näitlejannaga Kate Winsletiga (tänaseks kahjuks lahutatud). Ja vaid "Jarhead" ja "Away We Go" mahuvad veel siia listi - viimasest ei tea ma midagi, Jarhead on tõsielulooline tänapäeva sõjadraama, Jake Gyllenhaaliga peaosas, kindlasti vaatamiskõlbulik. Mendesi kaasamine annab bondi filmile kindlasti uue vaatenurga. Palju on lisandunud emotsioone, mida tavaliselt me bondi filmis ei kohta (enne Graigi just), tutvume bondi ajalooga, kasutatakse poeesiat (Judi Dench rollis), antikangelane peab M´i pea, et oma emaks ja on valmis lahkuma siit elust ühise enesetapuga, valades pisaraid M´i kallistades - kogu filmis on sügavamaid emotsioone, mis nõuavad näitlejatelt suuremaid pingutusi, Bond saab paar korda peaaegu et lahkuda siit ilmast, ühel korral neist oma kaasagendi, võluva Naomie Harris'e ebaõnnestunud snaiperilasu abil. Naomie on Skyfallis eriti kaunis, eriti kui võrrelda esitust tema ühe tuntuima rolliga Kariibi mere piraatides Tia Dalmaga "Draken" - ei olekski peaaegu ära tundnud, kui see kähe hääl poleks välja andnud. Ka tema on uus värskendus, sest võtab üle Moneypenny rolli - bondi tulistamine oli nii emotsionaalselt raske, et lauatöö sobib rohkem ja ka mõnus flirt Bondiga on kindlasti lisa boonus tööle. Ja veel üks uuendus - meie armastatud Q - Esmalt legendaarse Desmond Llewelyn'i poolt kuulsaks mängitud ja viimati sama kuulsa John Cleese poolt üle võetud ning nüüd hoopis uue lahenduse näol. Nimelt on Q töö ja vidinad muutunud iganditeks ja tarbetuteks tänapäeva arvutimaailmas, kus ühe mobiiliga on võimalik rohkem kahju teha kui omal ajal aatompommiga. Vaja on IT-s olla ülikõrgel tasemel ja nii ongi uueks Q-ks teismelise välimusega ja mõne vistrikuga arvutigeenius Ben Whishaw - kes ennast minu silmis tuntuks mängis suurepärase John Keats'i rolliga filmis "Bright Star" - Särav Täht - varalahkunud (juba 25 aastaselt) luuletaja Keatsi armulugu 19ndal sajandil. Whishaw'd teatakse ka filmist "Where's Bob Dylan" - pole kahjuks ise näinud ja seetõttu ei oska hinnata. Skyfallis on aga tore näha täiesti uut tegelast ja väga sõnaosavat tehnilist dialoogi kuulata. Taas on naudutav dialoog bondi ja Q vahel - kahe oma ala absoluutse tipu sõnamäng teineteise maha tegemisel ja hiljem üksteise aksepteerimisel.
 
Näitlejad läbi käidud, jätkame tehnilise poolega. Siin pole palju rääkida - Bondi võitlusstseenid on tasemel, kaskadööritrikke saab piisavalt ja bondile kohaselt. Oluliselt rohkem on nähtud vaeva filmimiskohtade otsinguil, on nii londoni kesklinna kui šoti mägismaad, kõik kus filmitakse sobib filmi kenasti ja ei ole tunda liigset stuudiot või arvutigraafikat. Heli läheb järjest paremaks ja reaalsemaks ja kogu filmi on väga sujuv vaadata, pole mingit hüppamist stsenaariumiga, montaaž on hea.
 
Filmi algus natuke häiris - tavapärane algus tagaajamine, bondile kohaselt on ju tore, kuid liigsed kližeed häirisid, seda peamiselt M´i dialoogist - miks mulle Dench väga selles rollis ei meeldi, sai taas kinnitust - liiga dramaatiline tekst ja selle esitamine. Aga seda kõike oli vaid alguses - sain juba kurvaks minna, et polegi nii vinge Bond nagu lugatud, siis koheselt veendi ümber - Judi taganes kližeedest ja muu tekst paranes ja kokkuvõttes oli meistriteos sündinud.
 
Palju võib olla kriitikat presenteerimiste kohta - miks bondil on väljapaistev vana auto, miks bond murrab maha imeilusa naise nii lihtsalt, miks bond kõiki nii mänglevalt võidab - aga ta ju ongi bond - kõik see teebki nendest filmidest maailma tugevaima brändi filmifrantsiisidest. See on ju see mees, kelleks saamisest mehed unistavad ja kellega olemisest naised unistavad. Samas, eks see kõik tüütab ära ja seetõttu tehtigi nüüd Skyfallist uue ajastu kuulutaja. Filmi lisati palju emotsioone, kaasati tippnäitlejaid, vahetati välja pea kõik traditsiooniliste rollide osatäitjad. Mida ei ole - ühte tähtsaimat osa Bondi filmides - Femme Fatale imeilusat antikangelannat ja lihtsat imeilusat kangelannat - kaks tähtsat naist on kadunud - aga arvan, et vaid hetkeks. Kuigi osaliselt täidab tulevane Moneypenny romantilist rolli, samuti on kaasatud imeilus prantuse näitleja Bérénice Marlohe (selle nime kirjapilti pidin kontrollima), kes mängib esmapilgul puudu olevat antikangelannat, kuid selgub olevat siiski hoopis positiivne tütarlaps, kes bondi aidates ohverdab enda elu - ja ikkagi ei ole seda õiget naist seekord. Kuid nagu juba arvasin - ilmselt on see vaid ajutine nähtus ja pealegi on üleminekufilmi peakangelanna ikkagi M, siia poleks kuidagi mõni ebamaine kaunitar kandvasse rolli ära mahtunud. Küll aga on filmis ülim Javier Bardem anti rollis - ainult tema pärast tasub juba vaadata, see on senini parim antiroll bondides üldse. Ja ka Craig jätkab emotsionaalse bondi teed - "Casino Royale" ja "Quantum of Solace" tegid algust, näidates, et ka bond võib armuda ja see võib suunata tema tegevust, siis nüüd ei ole enam lihtsalt armastus naise vastu edasiviiv jõud (mis viib meid kõiki edasi) vaid lojaalsus M´i suhtes ja armastus Inglismaa vastu ja sentimentaalsus oma juurte vastu - seda osa bondist näeme esmakordselt ja Sam Mendes´i kontrolli all sõlmitakse stereotüüpsesse filmi sisse sellised tunded ja emotsioonid, mida iialgi ei arvanud võimalik olema. Ootan huviga järgmist filmi - kas saan kinnitust oma lootustele ja väidetele ja kas minu üllitis sai tehtud õiges vaimus - vahet pole - minu jaoks on tegemist vinge teosega, mis raputas bondi maaniat heas mõttes ning andis hea platformi uutele teostele.
 
Hakkame otsi kokku tõmbama. Uus Bond on vaatamist väärt ja kuigi palju muutusi on tehtud, on need vaid filmi täisustavad ja lisaväärtust andvad. Esmakordelt on tipptasemel näitlemist ja meie jaoks igapäevaseid, kuid bondi jaoks 50 aastat peidetud emotsioone, mida ei uskunud siin näha. Latt on kõrgel ja kes küll teeb järgmise lavastajatöö - ootan huviga. Kahju on ka natuke Dench'i lahkumisest, kuid asendusmaterjal on igati tasemel - kes tunneb, et on bondi fänn ja huviline ka tulevikus, siis see film tuleb igal juhul ära vaadata, sest uued tegelased ja rollid ei ole nii hästi mõistetavad, kui see film peaks vahele jääma - Seega - ärge jätke vahele.
 
Uus ajastu on alanud ja Bond on eduka värskenduskuuri läbinud - minge vaatama.
 
Meie hinnang 9/10
 
PM

 
 
 

Monday, October 29, 2012

Killing Them Softly (2012)



 
 
Killing Them Softly (2012) - Räpane amet
 
97 min -  Krimi, draama, thriller
 
IMDB kasutajate hinnang: 7.2/10  

http://www.imdb.com/title/tt1764234/
 
Lavastaja: Andrew Dominik
 
Stsenaarium: Andrew Dominik (stsenaarium), George V. Higgins (romaan)
 
Näitlejad: Brad Pitt, Ray Liotta ja  Richard Jenkins
 
Lühitutvustus: Palgamõrvar Cogan peab uurima maffia poolt kaitstud pokkerimängu röövi ja süüdlaseid karistama.
 
 
Esimese blogi teeme kõige värskemast kinokülastusest. Süngel sügisõhtul kutsus teine kinosõber mind kaasa ja tema valik oli Brad Pittiga värske "Killing Them Softly" - traileri järgi sünge maffiafilm, just sobilik kahele kinosõbrale ja naistevabale õhtule.
 
Tunnistan, et läksin vaatama huviga ja teatava eelaimdusega, lootuses näha Brad Pitti järjekordset sära, mida olin juba unustanud, sest viimati oli peategelane sarnases rollis oma tosin aastat tagasi Guy Ritchie "Snatch"is. Ja pettuma ei pidanud.
 
Kogu filmi seltskond oli muljetavaldav. Lisaks Pittile oli kaasatud selline raskekahurivägi nagu James Gandolfini, Richard Jenkins, Ray Liotta, Sam Sheppard. Ja loomulikult lavastaja Andrew Dominik, kes üldsusele on vähetuntud, kuid fännidele teada eelmisest meistriteosest "The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford" ehk siis maakeeli "Jesse Jamesi tapmine argpüks Robert Fordi poolt". Andrew Dominik on siiani teinud vaid kolm filmi, lisaks eelnevatele ka "Chopper"i, mis tutvustas filmimaailmale, seni vaid teleseriaalides esinenud ja tänaseks kõrgeima kategooria näitlejaks saanud Eric Bana't, kõigi nende stsenaariumid ise kirjutanud, põhinedes bestselleritele ja reaalsetele tegelastele, vaid viimane ja jutualune on ajendatud George V.Higginsi romaanist Cogan's Trade.
 
Filmi kiire sisukokkuvõte on järgmine - kaks, mitte just kõige säravama mõistusega pätti palgatakse kohaliku väikeärimehe poolt (keemilise puhastuse omanik) täide viima esmapilgul ideaalset röövi. Plaan on kaval - röövida kohalikku "made" meeste pokkeriõhtut, mis igal juhul oleks enesetapp, kui aga poleks ajaloost röövi toetavat seika. Nimelt on sama röövi kunagi teinud sama pokkeriõhtu korraldaja ise - hiljem, aga joogise peaga üles tunnistanud ja karistamata jäänud vaid sellepärast, et asi tuli väga hilja välja ja keegi ei tahtnud tunnistada sellise asja võimalikkust üldse. Kaval ärimees, aga mõtles välja plaani - korrata täpselt sama röövi ja kohe ette, ilma uurimata, langeks kahtlus pokkeriõhtu korraldajale, isegi kui keegi kahtlustaks kedagi teist, karistatakse igal juhul pokkerõhtu korraldajat, sest keegi ei saaks lubada sarnaste sündmuste lainet igal mänguõhtul üle maa ja karm näide tuleb kohe seada. Pealtnäha polegi nii halb plaan ja kõik läheb nagu plaanitud, eeldatavad karistused viiakse täide ning tundub juba, et pätid on seitsmendas taevas, kui maffia kõrgemad ninad oleksid asja vaid sinna paika jätnud. Kuid nii see ei ole - maffia palkab tuntud palgamõrtsuka asja uurima, kes karistab kiirelt pokkeriõhtu korraldajat, kuid jätkab uurimist ja otsib üles ka tegelikud süüdlased.
 
Filmi väärtuseks ei ole kindlasti selle süžee, vaid näitlejad, dialoogid ja operaator. Pitti poolt esitatav peategelane - palgamõrtsukas Cogan, on huvitav karakter. Pealtnäha karm ja konkreetne mõrtsukas, kes ei tagane ühegi mõrva ees ja tundub olevat ka väga intelligentne, kes taipab, lisaks oma igapäevase töö nippidele, ka organisatsiooni suure pildi olemust ning jagab filmi jooksul mitmeid häid ja läbimõeldud seletusi maffia juhtimisotsuste vajalikkusest ja sisust, kes omab siiski teatud nõrkusi, mis annavadki filmile tema tähenduse. Nimelt on tal kaks omamoodi veidrat kiiksu - ta ei suuda tappa kedagi, kes on ta tuttav - seletades seda emotsionaalse nõrkusena, sest ohvrid hakkavad paluma oma elu nimel ja see segab ausat tööd teha ning teine kiiks - talle meeldib tappa kaugelt ja kiirelt - I like to kill them softly - siit ka filmile tiitel, mis asendab tabavalt originaalromaani Cogan's Trade pealkirja. Pitti esitus on lahe - täiesti omas elemendis ja oma tööd nautivalt, esitab ta kindlasti mitte lihtsa, kui äärmiselt huvitava rolli. Ei saa muidugi kiitmata jätta ka Dominiki dialoogi, mis annab Pittile võimaluse mitu korda ja väga veenvalt anda oma kiiksudele pea et kaasatundev toon, mis aga ununeb peagi, sest oma tööd teeb Cogan väga korrektselt ja südamerahuga, et ei saagi nagu aru, miks ta ennast, oma nõrkustele tähelepanu tõmmates, nii mitu korda maha peab tegema.
 
Pitt ei ole muidugi ainus väärtus - väga osav on taas kultusnäitleja James Gandolfini - kes mängib fellow hitman'i, kes palgatakse Cogani poolt ühte pätti tapma - sest Cogan on ise pätti näinud ja seetõttu ei saa ise emotsionaalselt hakkama - või vähemalt keeldub tööst konkreetselt, kuigi lõpuks on ta ikkagi sunnitud asjad ise korda ajama. Mickey (Gandolfini) tuleb kaugelt New York'ist appi, võtab hotelli, joob ohjeldamatult ja kasutab palju lõbutüdrukuid ning lõpuks ikkagi ei suuda tööle hakata. Pitti ja Gandolfini vaheline dialoog ongi filmi üks suurimaid väärtusi - kaks palgamõrtsukat räägivad omavahel nii sõbralikus toonis, võiks öelda lausa, et üliviisakas ning rahulikus, nagu oleksid nad golfiklubi kohvilauas, kus valitseb piinlik viisakus. Samas on jutuks ikkagi mõrv ja selle läbiviimine ning tavainimese jaoks muud väga hirmsad teemad.
 
Sarnane dialoog on Cogani ja tema bosside esindaja Driver'i vahel, keda mängib alati tugev Richard Jenkins - tema viimase aja säravaim roll minu jaoks oli kindlasti The Visitor - proffessor, kes tulles oma tühja korterisse teises linnas avastab eest mustanahalise noormehe, sõbrunedes temaga ja lõpuks tema abil leides endas uue energia nautida elu, mille vahepeal oli aastateks kaotanud - tasub vaadata kindlasti. Nüüd mängib ta tagasihoidlikku, maffia autojuhist, suuvoodrit, kes vahendab käske Coganile ja on ka palkamise vahelüli tegelike ülemuste varjamiseks - ülemused, keda kogu aeg mainitakse, aga kordagi ei nähta. Ka Driveri ja Cogani vahel toimub sama ettevaatlik ja viisakas dialoog, milles arutatakse muuhulgas ka masu mõjusid kuritegevuslikus maalimas, mis on läbivaks tooniks ja sündmuste motivaatoriks kogu filmi tegevustikus. Jenkins jätab taas endas natuke äpu mulje nagu ka The Visitoris kui ka Burn After Reading (taas koos Pittiga), kuid siin on lihtsalt vaga vesi, sügav põhi, sest tegemist on siiski maffia esindajaga ja keegi ei tea, kui kaugele tema võim ulatub. Cogan püüab küll üle olla igati, kuid suhe jääb siiski võrdne võrdsega dialoogiks, kus mõlemad tunnetavad hästi piire. Lõpuks toimub ka väike vaidlus tasude üle ja majandussurutise mõju üle palgamõrvade hinnale, kuid siiski Driver jääb tasule kindlaks ja kuigi Cogan püüab üle olla ja sarvi näidata, ei saa ta leivaisaga tülli minna ning rahu jääb kestma.

Mis meeldivalt üllatas, oli Dominiki viis üritada säilitada kuritegeliku ilma ehedat ilmet ning ei olnud kordagi tunnet, et peaks leidma endale kurjategijast kangelase, kelle elule kaasa elada. Kui paljudes sarnastes filmides on enamasti positiivne negatiivne tegelane, kelle tegemised on kuritegelikud, kuid filmis esitatakse neid siiski kangelastena, siis siin ei tundnud seda kordagi - pätid on pätid, ei mingit kaunistamist. Need kaks kaaki, kes röövi täide viisid olid ikka tõelised ja ehedad ning üks neist täiesti rõve olemuselt, pesemata, kasimata narkar, kes teenis lisaraha koerte varastamisega ja kaugemale osariiki maha parseldamisega ja teine tõeline memmekas, kes algselt jätab taibukama välis mulje, kuid seest sama kaak mis esimenegi. Memmekas, kes röövida julges küll, kuid hiljem polnud Coganil vaja pingutada, et endast hirmuäratav mälupilt päti ajju kinnistada ning viimane valas pisarid juba enne kui tegelikult tõsiseks läks - mis muidugi ei päästnud saatusest, aga jättis väga haleda mulje - Cogan jagas isegi veidi teadmisi ja lõpuks ka lootust eluga pääsemisele viimasele pätile, kui seda pigem oma softly tegevuse ettevalmistamiseks kui kaastundest. Samuti oli ehe Mickey/Gandolfini palgamõrtsukas - otseses mõttes rõve, paks joodik, kes halas kurva elu üle ja pani kõike, mis liikus ning ei suutnud oma tööga enam hakkama saada. Ei jäänud märkamata ka salapärane Gandolfini irvitus, mida nii paljudes rollides oleme näinud - irvitus, mille taga on alati rohkem kui tekst/dialoog arvata lubab - see mees juba oskab näoilmega dialoogi selgeks teha, vajamata ühtki sõna.

Korraks vilksatas ka Sam Shepard - alati tugev kõrvalosa - Black Hawk Down - "that's not justice, thats genocide" - seekord siiski rusikamehena ja väikses rollis, aga piisav esitus, et meelde jääda. Samuti Ray Liotta, kelle enamus filme on maffia teemalised ja alati saab ta oma imelikku naermist presenteerida (tema naer on sama imelik kui Robert De Niro nutt "Analyse This"), nagu ka nüüd - tema ongi see pokkeriõhtu korraldaja, keda nii kiirelt orki tõmmatakse ja siis kõigepealt korralik keretäis antakse vähem tuntud rusikakangelaste käest, kes vabandavad pidevalt, aga kerepeale annavad siiski ja väga julmalt, ning kes lõpuks ka Cogani poolt "Softly" ära tapetud saab. Ja nagu juba ka mainisin, siis operaator on tasemel (Greig Fraser - Snow White and the Huntsman) - Liottale kolki andmine on nii ehe, et tunne on nagu saaks ise otse vastu vahtimist ja tahaks juba jooksu panna, aga ei saa, sest luud on katki. Samuti kogu olustiku ja tegevuse tumedates toonides kujutamine, nagu oleks mustvalge film. Natuke tuletab Tarantinot meelde, kuid siiski pigem omanäoline ja ehedam - tundub, et Dominik valmistub väga pikalt - oma 5-7 aastat igaks filmiks ja paneb siis kogu energia töösse, nagu Terrence Malick või näitlejatena Sean Penn ja Daniel-Day Lewis. Jääme juba huviga järgmist üllitist ootama.

Kriitikat ka - palju pole - ainus asi mis häiris, oli süžee segadus - kogu film oli dialoogidele keskendunud, et tegevustiku loogika kadus vahepeal ära ja raske oli kaasa mõelda - jäid dialooge kuulama, mis olid väga head ja nii kadus loogiline järg ära - võimalik, et see oli taotluslik ja vaid kõrgema filmiintelligentsiga vaataja jaoks mõeldud, et tavaline vaataja ei peagi nii palju ja lihtsalt aru saama, kuid mulle siiski tundus kohati liiga hüppeline ning udune ja hea järg, mida saab nautida David Fincheri jt thrillerite ässade filmides jooksvalt või Tarantinolikult filmi lõpus kokku panduna, jäi siin natuke kehvemaks. Mida saab aga parandada filmi taasvaatamisega - siis on aega keskenduda asjadele, mida esimesel korral tähele ei pannud ja kogu kunsti ülevaade saab siis täiuslik.

Seega - kas soovitan vaadata? Aga loomulikult - Näitlejad on supper, dialoog ja operaator samuti ning kui jääbki midagi uduseks tegevuse loogikas - vaadake veel kord üle, väikese vahega - näiteks siis, kui film jõuab videolevisse. Film on ka Cannes'i kuldse palmioksa nominent ning auhindu tuleb kindlasti veelgi. Samuti koputab film südamele - need pätid on kõik ka tegelikult olemas ja see mida vaatate on reaalsus. Majandussurutis viis nii mõnegi äpu julgeid ebaseaduslikke tegusid tegema, mis saavad siiski karistatud - õpetuslik pool - ärga varastage ja teid ei pea tulema Cogani sugune soft tapamasin taga ajama. Paralleele saab tõmmata igas suunas - pange ennast pätist röövli asemel roolijoodikust juhiks ja Cogan saab olema kas karm politseinik/kohtunik või hoopis kättemaksev isa, kelle lapse te purjus peaga surnuks sõitsite - igal juhul ootab karm saatus neid, kes asuvad valele poole teele. Selline paralleelide tõmbamine on filmide puhul alati tore ja mida parem film seda põnevam on hiljem arutelu kaasvaatajatega või mõtisklemine omapäid.

Meie hinnnang 8/10

Vinget Filmielamust - And don't get killed softly:)

PM
 
 
 

Monday, October 8, 2012

Alustuseks

Tervitus filmisõbrad.

Juba mõnda aega olen plaaninud kirja panna erinevaid mõtteid erinevate filmide kohta. Ehk siis maailmas on nii palju head filmikunsti, mida vaadates tekivad tahes tahtmata emotsioonid, mis vahel lausa karjuvad vajadusest neid kellegagi jagada. Vahel vihast, vahel rõõmust, vahel muust tundest ajendatuna, aga alati tänutundega filmitegijate vastu, plaaningi hakata väikest päevikut pidama. Siia tulevad minu mõtted, soovitused, hoiatused, hinnangud jne erinevate filmide kohta. Püüan alati värsket emotsiooni kirja panna ning natuke ka tausta uurida ning erinevaid kriitikuid tsiteerida, et lugejal oleks hea ülevaade filmist ning ei otsustaks filmi vaadata, vaid minu arvamusele põhinedes.

Aga miks seda kõike - juba on aru saada, et olen suur filmisõber. Suurem huvi huvi tekkis ca 15 aastat tagasi, kui sain sõbraks ühe teise filmisõbraga, kes ka pisiku minus tekitas. Tollal töötas sõber ka otseselt filmimaailmas ning kuigi meie suhtlemine on vähenenud minimaalseks nüüdseks, ei ole armastus filmikunsti vastu vähenenud, pigem vastupidi. Minu jaoks on hea film võimalus põgeneda igapäevaelust ja nautida tegevustikke, kus ennast pildiga kaasa viies, on võimalik samastuda tegelastega, teha võimatut, ületada raskusi, unistada imedest, tunnetada täielikku vabadust. See ca kahetunnine reis vabastab argipingetest ja annab hea laengu pikemaks ajaks.
 
Milliseid filme peamiselt vaatan - olen täielik eklektik, ehk siis vaatan peaaegu kõike. Lemmik žanriks on küll draamad reaalsest elust, kuid suudan edukalt nautida pea igat filmi. Sellega erinen kindlasti klassikalistest Eesti kriitikutest, kes peamiselt peavad headeks saavutusteks vaid isiklikke lemmikteemasid, tegijaid ja tihti ei hinda teisi, sama vaeva näinud, filmikunstnikke. Samuti ei vihka ma Hollywoodi tegijaid ja ei pea vaid Euroopa filmikunsti vaatamisvääriliseks. Ja siia plaanin lisada filme täielikult segamini, sõltuvalt kas viimasest kinoskäigust, teleka vaatamisest või lihtsalt mälus sobramisest. Lisan alati ka lingi IMDB (Internet Movie Dadabase) lehele koos oma hinnanguga - olen imdb aktiivne kasutaja ja hindaja juba aastaid, hinnanud tuhandeid filme, koostanud filmiliste ja soovitanud sõpradele. Ka viimane soovituste küsimine on ajendanud blogi loomist, sest siis on koht kust hea sõber saab alati infot otsida kui mina ei ole kättesaadav ning samuti ise lisada oma arvamusi ja täiendusi. Blogi esialgu ei saa kindlasti olema avalik kõigile vaid ainult neile, kes seda ise soovivad.
 
Ja sissejuhatuseks ehk piisab, aegade jooksul saab täiendada. Samuti saab soovitada milliseid filme peaksin mina vaatama. Samuti jälgin paljuski filmide käekäiku erinevatel festivalidel ja auhindade, eriti Oscarite, jagamisel. Olen üks nendest fanaatikustest, kes igal aastal enne Ameerika Filmiakadeemia nominente üritab ette aimata, millised filme tuleks enne auhinnagalat ära vaadata, pärast nominentide teadasaamist veel võimalikult palju kinos käia, et siis galaõhtuks (meie aja järgi kell 3.00 varahommikuks) kell äratama panna ja siis otseülekande tarbeks Pro7 kanal tellida (ainus, kes truult Oscarigalat otseülekandes alati näitab) ning kange kohvi saatel galat jälgida. Vahel üritab ka minu kallis kaasa koos vaadata, aga siiani on uni temast lõpuks jagu saanud. Hoolimata sellest toetab ta igati minu hobi ja armastab väga koos filme vaadata ja selle eest võin olla ainult ülimalt tänulik.
 
Aga nüüd lõpetame jutu ja hakkame pihta ning Toredaid Filmielamusi Kõigile!