Intouchables (2011)

Intouchables (2011) - 1 + 1

 112 min - Elulugu, Draama, Komöödia

IMDB kasutajate hinnang - 8.6

http://www.imdb.com/title/tt1675434/

Lavastajad: Olivier Nakache, Eric Toledano

Stsenaristid: Olivier Nakache, Eric Toledano

Staarid: François Cluzet, Omar Sy, Anne Le Ny

Pärast õnnetust halvatuks jäänud aristokraat palkab noore mehe enda eest hoolistema

Vahepeal on pikk suvi mööda läinud ja kuigi kevadel sai pikem list häid filme siia lisatud, siis kirjutama ei jõudnud. Nüüd sügise alguses püüame järjele jõuda. Ei luba, aga püüan.

 

Pooleli jäi jutustamine 2011 aasta absoluutselt kõige vingema mitte inglise keelse filmiga 1 + 1 ehk Intouchables. Filmiga,  mis ameerikas väga tagasihoidlikult esines, kui euroopas ja mujal maailmas rekordeid purustas ning kodumaal prantsusmaal, isegi "Avatari" seljatas ning läbi aegade teiseks prantsatas jäädes maha vaid "Bienvenue chez les Ch'tis"st. Miks siis nii?

 

Sisu oma sõnadega: Rikkurist, aga alt poolt halvatud härrasmees, pärast järjekordse hooldaja vallandamist, palkab hooldajaks tumedanahalise noore mehe, kes esmapilgul tundub hooldamis ametist väga kauge olevat ning tuleb tööintervjuule vaid selleks, et saada sotsiaalameti jaoks allkirja, et ta on otsimas käinud. Siiski soovib härrasmees just teda enda eest hoolitsemas näha, sest tundub, et selline vaheldus oleks just see mida ta vajab. Ja nii alustabki noormees tööd, mida keegi meist talle ei oleks julgenud usaldada. Tema ellu ja oma patsienti suhtumine on siiski väga siiras ning hooldamisega saab ka omal veidral moel hakkama, läbi katsumuste, mis hooldajale on raskemad kui hooldatavale. Kahe nii erineva mehe vahel tekib uskumatult tihe sõprus ning hea huumoriga vürtsitatakse üksteise elu, mis tegelikult hiljem ei tundugi nii erinev. Kõik me oleme tavalised inimesed sarnaste vajadustega ning eluks vajame lisaks õhule ja toidule ka hingelist kosutust, ehk sõpru meie ümber. Nii pakub noormees oma veidrustega härrasmehele uut energiat, mida ta juba varem kaotanud oli tänu raskele õnnetusele.

 

Filmi autoriteks on Olivier Nakache ja Eric Toledano. Kaks prantuse lavastajat-stsenaristi, kes senised teosed on koos teinud. Enne seda filmi olid väga tundmatud üldsusele, kuid nüüd muidugi suure tähelepanu all. Ka minu jaoks on nad mõlemad võõrad ja seetõttu ei oska neist midagi rääkida, vaid seda, et mehe suutsid sellisest eluloost luua nii humoorika, meeldiva õhkkonnaga filmi, et ootan huviga, mida nad järgmisena teevad. Uut teost ei ole veel teada, aga küll ta varsti tuleb. Film ise on tõsieluline ja reaalselt juhtunud, kuigi meeldivaks adapteeritud - rohkem kui oleks arvanud võimalik on.

 

Kuna tegemist on prantsuse filmiga, siis enamus seltskonnast on suht võõras. Peaosalistest vanem François Cluzet on ka hollywoodist läbi käinud kõrvalrollidaga - "Prantsuse suudlus" Meg Ryan ja Kevin Kline'ga näiteks, kuid peamiselt kodumaal edukalt esinenud kümnetes filmides. Siin mängib ta ekstsenrilist miljonäri auväärsest perekonnast, kes algselt väga ülbe mulje jätab ja teeb just seda mida tahab ja risti vastupidi palutule. Kuid juba filmi alguses sulab ta sõbralikuks härrasmeheks ja nii naudimegi kogu filmi jooksul, haritud ja elurõõmsa mehe saatusekäiku, mis küll sai suure hoobi pärast õnnetust, kuid uue sõbra näol leiab ennast taas. Uus sõber on mustanahaline Omar Sy, prantsuse koomik, minuvanune ja samuti vaid prantsusmaal tuntud enne seda filmi. Nüüd on juba uhkemad teosed tulemas (seda kindlasti mitte sisu vaid palga mõttes). Omar mängib noort meest, kes elatud sotsiaalrahast, elab koos suure perega väikses korteris, jõlgub ringi kahtlases seltskonnas ja teenib lisaraha juhuotsadega (müüb salakaupa jne). Ta sattub tööintervjuule vaid allkirja tahtes, kuid saatus haarab temast ja nii sabaki ta endale töö, mis muudab nii tema kui tööandja elu. Omari esitus oli aasta parimaid ja prantsuse kohalike oscarite "Cesar"ite jagamisel seljatas ka Artisti peaosalise kaasmaalase Jean Dujardini, kes suure oscari koju viis nimetatud rolli eest. Omar näitab rõõmsameelset noormeest, kes paneb rõõmsameelselt kihama kogu härrasmehe kodu, naudib rikka tööandja koduhüvesid ning paneb härrasmehe tegema igasuguseid tempe, anded mehele tagasi tema kadunud elujõu ja rõõmsa oleku.

 

See film on mõeldud kõigile. Nii südamlikku lugu pole ammu näinud. Pisara kohti on piisavalt ning hea ja uhke tunde annab kindlasti. Et me ei ole kõik hukas, et meie hulgas on lihtsaid inimesid, kelle kohta arvame, et nad on kadunud hinged ja nad ei vääri aitamist. Nagu Omari tegelane - tegelikult agulis elav nolk, kes liigub kahtlases seltskonnas - aga ei - ta murrab välja, õpetab nooremaid sama tegema, vaatab oma nooremate pereliikmete üle ning hoolitseb halvatud vanamehe eest. Suur süda suures filmis. Film oli nii haarav, et liiga ruttu lõppes, tahaks juba uuesti vaadata - ja kindlasti vaatan, et vajadusel ka siia midagi lisada.

 

10/10 kindlasti ja kuulub minu valitud seltskonda - ehk siis filmide hulka, mida ikka ja jälle tahan vaadata, millest kunagi ei saa küllalt.

 

PM