The Impossible (2012)

The Impossible - Ilmvõimatu (2012)   114 minutit - Action, draama, Thriller   IMDB kasutajate hinnang - 7.7   http://www.imdb.com/title/tt1649419/   Lavastaja: Juan Antonio Bayona   Stsenaarium:  Sergio G. Sánchez (stsenaarium), María Belón (lugu)   Näitlejad: Naomi Watts, Ewan McGregor, Tom Holland   Uskumatu tõsielulugu ühe perekonna katsumustest koos teiste kümnete tuhandete võõrastega, meie aja ühes suurimas looduskatastroofis.   Meie kinoralli kolmandaks filmiks sai The Impossible - Ilmvõimatu. Valiku tegi kallis kaasa, kes juba pikemalt tahtis seda vaadata - She is as sucker for catastrophe movies. Kuna eelnevalt juba teadsin, et oodata on Naomi Wattsi poolt esitatud ühte aasta parimat näitlejatööd, siis veenda mind ei olnud vaja. Samuti vaatan alati hea meelega tõsielulisi filme, neis sisalduv on alati paremini nauditav ja vähem ebareaalne ning palju ei saa üle paisutada, sest sündmus ise ei luba.   Film oma sõnadega - tegemist on ühe perekonna uskumatu läbielamisega mõned aastat tagasi (2004) kogu maailma raputanud kohutavas katastroofis india ookeanis. Läbi aegade suuruselt kolmanda maavärina tagajärjel tekib india ookeanis tsunami, mis nõuab oma rannikualadelt pea 300 000 inimelu. Kohutav katastroof nõuab elusid peamiselt Indoneesias, aga ka Tais ja isegi Aafrika idarannikul. Lugu ise räägib ühe perekonna puhkusereisist Taimaale paar päeva enne katastroofi, nende imelisest ellujäämisest ja veelgi imelisest taaskohtumisest, kui kogu pere oli laiali löödud ja üksteise jaoks kadunud. Kui laine tabab nende kuurorti, siis pere lüüakse kaheks - pereema ja vanim poeg koos ja pereisa ning nooremad 2 poega kolmekesi koos - üritavad üksteist leida ja samas vigastatutena ellu jääda. Film jätab teadlikult dokumentaali mulje ja hoiatan ette, et ei sobi vaatamiseks alaealistele ja nõrgnärvilistele ja ka täiskasvanud peavad varuma rohkelt salvrätikuid ja seda ilmselt ka hoolivamad mehed.   Filmi lavastajaks on nooremapoolne Juan Antonio Bayona - tegemist on tema debüüdiga suurel ekraanil ja siiani teenis ta peamiselt leiba lühifilmide ja videomängude lavastamisega. Seda on tunda ka filmis, filmis hoitakse dokumentaali/lühifilmi joont ja põhjusega, tegemist on ikkagi tõsielulooga ja reaalselt juhtunuga ning dokumentaali mulje ja kaameranurk on siin väga sobiv ja annab reaalsema pildi sündmustest. Samas on võtted muljetavaldavad - film on algusest lõpuni nii kaasakiskuv, et raske on mitte ennast panna samasse olukorda ja tunda seda kõike omal nahal. Samas - ülioluline on selle filmi puhul see, et tegemist on reaalse juhtumiga, mitte väljamõelduga - kui seda ei teaks, siis ei peaks seda üldse eriti heaks filmiks, see kõik tundub nii ulmelise ja üle pingutatuna, et see ei saa olla reaalne - ja nii jagunevad ka vaatajad kaheks - osad, kes peavad seda aasta parimaks teoseks ja osad, kes arvavad, et tegemist ei ole eriti hea teosega ja kõik on nii ülepaisutatud - mina kuulun aga esimeste hulka, kuid samas tutvusringkonnas on palju ka viimaseid. Seega vaatama asudes korrutage endale - see kõik oli ka tegelikult nii ja suruge ennast filmi sisse - siis saate elamuse, mis raputab läbi. Bayona kiituseks tahaks veel öelda, et siiani ei ole suutnud selgeks saada, kuidas ta tegi nii reaalse tsunami - lained olid küll ilmselgelt väiksemad tegelikust ja seetõttu ka kahjustused otse linal tundusid väikese võitu - aga samas tsunamijärgne võtteplats oli kohutavalt hästi tehtud - just nimel kohutav - kus ja kuidas seda tehti - kas oldi reaalselt kuskil üleujutuse piirkonnas või tehtigi see kunstlikult järgi, aga pilt oli nii reaalne ja purustused olid nii laiaulatuslikud ning arvutigraafikavabad, et sügav kummardus loojatele, see ei olnud kindlasti lihtne. Samuti oli tehtud hästi arusaadavaks tsunami tegelik õudus - milleks ei ole suure hooga tulev vesi, vaid hoopis see, et vesi on igatpidi keeristes ja koos inimestega on seal vees ju kõik need purustatud ja teravad majade jäänused - klaasid, lõhutud ja teravad puutükid, mis ka pereema jalga räigelt vigastavad. Enne seda filmi ei tulnudki selle peale, et vesi ei olegi nii suureks probleemiks - hoopis kõik see soga seal sees. Ning purustustejärgne maapind ja seal edasi liikumine - otseses mõttes meetrises mudas sumpamine, kus igal hetkel võid midagi teravat jalga saada ja seeläbi tagantjärgi ikkagi hukkuda, kuigi oled tsunami üle elanud, lisaks kõrvetav päike, joogikõlbuliku vee puudumine ja kilomeetrite kaugune abi koos igasuguste sitikate ja elukatega. Nii reaalset võtteplasti pole sellises mastaabis varem kohanud - kui ei oleks arvutigraafika tähelendu, saaks ka sellele filmile võtteplatsi eest auhindu jagada. Pool dokumentaalse ülesvõtte stiiliga film on viimase aja üks karmimaid katastroofifilme, kus, lisaks peategelaste imelisele ja õudsale läbielamise-pääsemise loole, põimitakse filmi sisse ka teiste kannatanute lood. Erinevad kaaskannatajad, mõttekaaslased ühises mures. Isa pere otsingutega ühineb vigastatud noormees, et aidata Ewani tegelast ja samas ise enda omakseid leida Ewani tegelase abil. Sama noormees annab ka oma telefoni Ewanile, et too saaks koju vanaisale helistada, et infot jagada, kuigi akud on otsakorral ja kõigil on vaja helistada, kõikjal ohverdatakse kaaskannatajate heaks palju. Näidatakse ka hoolimatuid turiste, kellel pole ei vigastusi ega lähedaste kaotusi ning kelle peamiseks probleemiks on puhkusereisi ülimate mugavuste kaotus ja kes on ülimalt ülbed kannatanute vastu. Rikkad ja hoolimatud - kui samal ajal töötavad kohalikud vaesed ennast salgavalt inimeste päästmisega, kuigi olles ise kaotanud omad kodud ja pered. Ka peategelastel on lisaks enda ellu jäämisele aega päästa teisi - Tomi perepoja tegelane ja pereema leiavad väikese poisi, kelle nad endaga kaasa võtavad ja hiljem haiglas tunnistavad poisi taaskohtumist oma isaga - kindlasti eraldi filmi teema ja uskumatu pääsemine. Saades sellest vaatest inspiratsiooni, hakkab haiglas perepoeg inimeste nimesid üles kirjutama ja suudab nii veel ühed omakesed kokku viia. Ja lõpuks leiab ka omad vennad, kelle isa vahepeal kaotas ning siis juba kohtub kogu pere pärast kohutavaid elamusi. Südantlõhestavaid stseene on igal sammul ja siit ka ülepingutamise kriitika - kuid kallid inimesed - kuidas saab sellist asja üle pingutada - kujutage ette ise oma perega sama läbi elamas - ei ole lootustki aimata seda õudust, mida pidi see perekond üle elama ja omas soojas kodus teleka ees või kinos ei olegi see võimalik - ning loomulikult ka vajalik. Nüüd aga näitlejad - suured staarid Ewan McGregor ja Naomi Watts ning uustulnuk Tom Holland vanima poja rollis - Igaüks neist vajab eri tähelepanu. Alustame Ewaniga. Ewan jätkab toreda poisi rollide rida ja on tubli pereisa, kes on väga heal karjääril ja suhe perega on idülliline. Siis aga avaldub pooleldi kangelaslik samas paaniline karakter ja isa teeb elu raskemaid otsuseid - jätab oma kaks väiksemat, aga katastroofist igati tervetena pääsenud, poega võõraste hoolde ja asub paaniliselt otsima abikaasat ja vanemat poega. Otsus mida paljud poleks teinud. Siin muutubki tegelane toredast pereisast paaniliseks hüsteeriliseks otsivaks pereisaks - muutus, mille elasid läbi ilmselt kõik katastroofis olnud isad - Ewan elab väga sisse ja on nauditav, kui jääd teda sündmustes rohkem jälgima (mis on küll raske, tänu kaasahaaravale loole), kuigi Ewan ei tee enda taseme jaoks midagi uut, endiselt on ta natuke ebavlev, heasüdamlik ja sarnane enda kõigile karjääri rollidele. Samas on see osa ikkagi üks parimaid kogu tema karjääri jooksul, sest juba selline roll ise nõuab nii ülimalt tugevat sisse elamist kui ka enesekontrolli ja on igale näitlejale väga raske teema ning Ewan saab hästi hakkama, oscareid ei jaga, aga esitus on veenev. See eest naispartner Naomi Watts teeb elu rolli ja auhinnad tulevad igast suunast. Naomi mängib pereema, kes kohe pärast õnnetust satub oma vanima pojaga kokku ja üheskoos hakatakse väljapääsu otsima. Naomi tõetruud emotsioonid nii raskes ema rollis on imelised. Just tema tõstabki selle filmi aasta filmide hulka - ema, kes saab ise kohe väga raskelt haavata ja kelle eest hoolitseb poeg, kellega enne õnnetust suhe ei olnud nii ladus. Olla ema rollis, kes ei saa oma laste heaks mitte midagi teha, vaid laps ise hoolitseb hoopis tema eest - selline tunne on igale emale üks raskemaid üldse - ema, kes peaks ju ise hoolitsema ja ohverdama endast kõik, on siin ise nii abitus olukorras füüsiliselt, et  vaimne soov oma poega toetada teeb olukorra veelgi raskemaks - füüsiline valu kaob vaimse abituse taha - soov toetada ja aidata poega kaotab valu - selle nii raske emotsiooni mängib Naomi imeliselt - pisarad voolavad kõigil, kes filmi sisse elanud, Naomi mängitud abitu ema roll on nii mõjuv, et nüüdki kirjutades meelde tuletades vajun taas filmi sisse ja viha enda abituse üle võtab võimust - kogu hingest tahaks aidata. Ja, kuigi Naomi on väga kaunis näitleja, ei ole ta filmis meigitud, ega püütud kaunimaks teha - välimus, haavad, sinikad, mustus, pisarad jne - kõik on nii ehtne, et tekib tunne, et oled ise tema kõrval ja kannatad sama. Filmi sõnadeta parim koht on pere kokku saamisel ja lahkumisel lennukiga, kus rõõmu- ja tänutunne ning kogu see läbielamise valu esitab Naomi sõnagi lausumata vaid näoilmega - see on absoluutselt kõrgeim näitlemise tase ja see 10 sekundit on parima näitleja auhinna vääriline. Ja nüüd Tom - vanim teismeline perepoeg, kes päästab oma ema ja ka ühe väikese poisi kindlast surmast. Taas on leitud uus staar, esmakordselt kaamera ees sellist rolli esitada nii osavalt, nagu oleks tegemist professionaaliga. Tom näitleb väga rasket rolli väga veenvalt ja kuidagi ei tahtnud uskuda, et ta tõesti enne pole seda teinud. Need rasked tunded, mida teismeline poiss peab siin üle elama, on keerulised esitada ka täiskasvanutel. Samuti tuleb Tomi rollil läbi elada muutus - teismelisest maailmast kõiketeadvast üsna lihtsast ja klassikalisest rollist tuleb muutuda läbi kohutava elamuse armastavaks vennaks, hoolitsevaks pojaks ning abivalmis võõraks. Muretseda on vaja vendade ja isa kadumise pärast, ema tervise pärast, kes on vaevu elus - samas leida endas jõudu ja aidata haiglas võhivõõrastel leida omakseid - sellisele muutusele saab viia vaid kohutava õnnetuse läbielamine ja nn teise võimaluse saamine. Supper esitus noorelt näitlejalt, keda me nüüd kindlasti ka edaspidi saame palju näha, sest Tom ei saanud rolli tutvustega, vaid võitles selle ausalt proovides välja ning õigustas oma valitust kõigile - nii režissöör kui ja Ewan on kiitnud Tom'i taevani ja neile oli uskumatu selline esitus ilma eelneva kogemuseta. Filmi stsenaarium pärineb kannatanu pereema jutustusel ja on mugandatud filmi jaoks. Produtsendid sai idee teha film, kui kuulsid hispaania raadiost intervjuud perega, kui need rääkisid oma uskumatu loo. Nagu ikka katastroofifilmid, on ka see sügavale hinge minev. Kui aga ei teaks, et tegemist on tõsielulooga, siis kindlasti kritiseeriks palju - tundub üle pingutatud, tundub uskumatu - aga kui võtad reaalse juhtumina, siis filmi sisse elamine on lihtne. Ja siis läheb kaks tundi ülikiirelt ning pisaraterohkelt. Õnnetus ise on juba kohutav kogu maailmale, aga see, et seal oli ka üks perekond, kes küll kaotas üksteist ja elasid läbi kohutavad katsumused, kuid siiski lõpuks taas kokku said - see on vaid ime ja edasisele elule vaadatakse nüüd teise pilguga. Väärtused on igavesti paigas ja teine võimalus on antud. Samas on siiski ka üks kriitiline koht minu jaoks, mis keelab max punkte anda - nimelt on tegemist ülirikka ja ülekindlustatud perekonnaga. Kindlustus oli neil lausa nii vinge, et koju viidi nad eralennukiga - see tegi liiga teistele, sama õudsa kogemuse ja ka lähedaste kaotuse läbi elanutele, kellel ei olnud võrdseid võimalusi saada sama kvaliteetset arstiabi - õnnetuspaigas olid kõik võrdsed, haiglad olid üle koormatud ning raha ega tutvused polnud olulised, otsuseid tehti jooksvalt ja tervise olukorrast lähtuvalt, kuid filmi lõpus viia peategelased, keda saatis niigi ülim õnn, et kogu pere jäi ellu, Taist minema eralennukiga ja eriarstide hoole alla - selle oleks võinud jätta mainimata, oleks piisanud võtetest juba lennukis, nagu oleks tavalend ja kindlustuse oleks võinud ka välja jätta, oleks piisanud lihtsast kojuminekust, mitte luksusteenindusest - praegu on kritiseerijatel kont hambus - vaid rikkuritel veab nii, samuti teenitakse nüüd oma looga pappi raamatult ja filmilt ning elu on veelgi lihtsam, kui enne - see kõik häirib natuke ja vähendab loo mõju. Küll aga mitte minu jaoks, sest tähtsus on ikkagi perel ja nende suhetel ja ühisel imelisel pääsemisel, samas oleks saanud teha parem lõpetuse, jätmata võimalust kritiseerijatele uriseda. Soovitus vaadata - kindlasti, aga olge valmis karmideks stseenideks ja salvrätikuid varuge hulgi. Siiski tasub vaadata, et saada õppetund ka endale - siin on selge sõnum perekonna tähtsusest, abi osutamise vajalikkusest ja võõraste inimeste kaastundest - tähtsaimad asjad elus ning eriti hea on perepoja muutumine ja karastumine eelseisvaks eluks. Ja ka nooremad vennad saavad olla teineteisele toeks, mil vanemad ja vanem vend on eemal. See sündmus muutis kõiki osalisi ja prioriteedid edasiseks elus on paigas - kahju, et selleks tuli nii karm õnnetus läbi elada. Õnnetuse reaalne ja karm kujutamine koputab südamele, et ärga liiga noortele näidake, see on liiga karm, klassifitseerub õudukate tasemele, sest psühholoogiline õudus on siin suurimaid. Aga hea sõnaga lõpetades - on ju filmis õnnelik lõpp - pere sai kokku taas ja on ühtsem, kui kunagi varem ja see ongi elus kõige tähtsam. Meie hinnang 9/10 PM