|
IMDB kasutajate hinnang - 8.2
Stsenaarium: David O. Russell (stsenaarium), Matthew Quick (romaan)
Näitlejad: Bradley Cooper, Jennifer Lawrence, Robert De Niro, Jacki Weaver, Chris Tucker, Julia Stiles, jpt
Lühitutvustus: Pärast vabanemist psühhiaatriahaiglast, endine õpetaja Pat Solitano kolib tagasi vanemate juurde ja püüab taaselustada oma suhet eksnaisega, mis muutub eriti keeruliseks kui ta kohtub Tiffany´ga, müstilise, kuid vähemalt sama problemaatilise tüdrukuga.
Vahepeal on palju aega möödunud viimasest kinost ja nüüd võtsin koos kaasaga tõsisemalt asja käsile. Seoses sellega ka kõigile head uut aastat! Meie aga alustasime 2013 aastat kinoralliga. Nimelt viisime lapse vanaema juurde 4-ks päevaks ja igal õhtul käisime korra kinos - järgmised kolm filmi ongi sellest ajast. Praegune aeg on kinos käimiseks ideaalne - eriti just filmide valiku osas. On auhindade jagamise periood, mis kulmineerub veebruari lõpus oscaritega. See tähendab, et kinos on palju häid filmivalikud igale maitsele järgmise kahe kuu jooksul.
Esimeseks valikuks sai David O. Russeli "Silver Linings Playbook". Juba ette oli teada, et tegemist on selle aasta ühe parima romantilise komöödiaga, kes auhindade jagamistel võtab suure saagi. Siiski, ei olnud ma päris kindel, et film ka minu maitsele sobib, sest nn romantilised komöödiad ei kuulu just minu lemmikute hulka, kui mitte öelda, et tegemist on tavaliselt ühtede halvimate filmidega minu jaoks, mida ma lähen vaatama ainult kaasa õhutusel. Nii ka seekord olin natuke skeptiline valiku suhtes, aga siiski õhevil tänu väga headele arvustustele kriitikutelt üle maailma.
Sisu kokkuvõte oma sõnadega - Noor õpetaja vabaneb hullumajast, pärast 8 kuulist perioodi ja asub elama oma vanemate juurde. Hullumajja pandi ta sellepärast, et kord koju minnes sattus ta peale oma abikaasale, kes nende pulmamuusika saatel armatses vanemapoolse töökaaslasest professoriga otse dušši all. Tulemuseks läbipekstud professor, hullumaja ja lähenemiskeeld abikaasa suhtes. Sündmus lõi peategelase nii rivist välja, et hullumaja, kanged rohud ja rühmateraapia olid kindel tee. Pärast vabanemist, võtab peategelane Pat (Bradley Cooper) kindlaks eesmärgiks oma abikaasa armastus tagasi võita ja selleks alustab treeninguid, loeb raamatuid ja kuulutab kõigile kui väga nende armastus on püha ja kui õnnelikud nad ikka olid - eesmärk olemas ja selle saavutamine tundub lihtne. Kuid juba ette arvatavalt ei ole see nii. Ainuüksi pulmamuusika kuulmine (reaalselt või ette kujutades) vallandab hüsteeriat ja paneb Pati märatsema ning vanematel on väga keeruline mõista ja aidata oma poega. Samas Pat ikkagi pingutab oma eesmärgi nimel ja tundub, et saavutab ka lõpuks kontrolli enda üle. Ja siis kohtab Pat enda sarnast tüdrukut - sama problemaatilist hullumaja kandidaati Tiffanyt (Jennifer Lawrence) - Noor türduk, kes asja kaotas õnnetuses oma abikaasa ja on sama liimist lahti kui Pat. Noorte vahel tekib side ja nad leiavad teineteises tuge. Tüdruk lubab aidata Pati oma plaanis ja vastutasuks peab Pat osutama omamoodi teene. Lõpu jätame rääkimata, aga anname mõista, et inimsuhete areng on imeline ja põhiväärtused elus on selles filmis õiges suunas.
Lavastaja toolis istub David O.Russel - mitte just kõige tuntum üldsusele, aga kindlasti üks parimaid minu silmis, seda eriti viimasel ajal. Veel kaks aastat tagasi üllatas ta filmimaailma 2010 aasta vaieldamatult ühe parima filmiga - The Fighter. Film kahe venna vahelistest suhetest - kandideeris seitsmele kuldmehikesele ja viis koju kaks - mõlemad kõrvalosa näitlejatööd - Christian Bale ja Melissa Leo. Fantastiline film, võimalusel vaadake kindlasti - kõik näitlejad kandvates rollides (lisaks eelnimetatutele ka Mark Wahlberg ja Amy Adams), teevad oma ühe parima esituse kogu karjääri jooksul. Enne seda tegi O.Russel veel "Three Kings" - George Clooney ja taas Mark Wahlberg Iraagi sõjast. Teised teosed pole sellist sära saanud. Nüüd tõstab O.Russel ennast taas lavastajate absoluutsesse tippu ja teeb esmaklassilise romantilise komöödia - ja seda sellisel tasemel, et ka minul kui selle žanri vaenlasel tuleb tunnistada imelise teose sündi. Ei oleks uskunud, et sellisest imalast teemast nii tugev film suudetakse teha.
Filmi peamine edu kuulub peale lavastaja kindlasti peaosalistele. Bradley Cooper - ilueedi, kelle pärast naised kinno tormavad, olenemata filmist - teeb siin aasta ühe parima esituse. Kuni siiani, oli see mees kõlbulik vaid reklaaminäoks minu silmis. Nüüd kuulub ta selle rolliga teenitult näitlejate absoluutsesse tippu ja tema esitus on supper. "Hangoveri" kangelane manab meie ette neurootilise hullumaja patsiendi, kes usub sinisilmselt oma naise tagasitulekusse, hoolimata selle armuloost ja lähenemiskeelust. Ta teeb näiliselt kõik, et illusiooni toetada ning jätab unurusse ja hooletusse tegeliku elu oma ümber - milleks on peamiselt tema vanemad - raskekahurivägi Robert De Niro ja Jacki Weaveri näol. Omamoodi kiiksuga vanemad - isa, kelle tähtsaim asi elus on ameerika jalgpall Philadelphia Eaglesi klubi fännates ja ema, kes selles hullumeelses perekonnas pisutki rahu ja stabiilsust püüab luua, toetades igati oma mehe haiglast hobi ning toetades poega oma hulluses - kahte asja, mis kokku ei sobi kuidagi. Ja siis Jennifer Lawrence - hollywoodi uus superstaar - algselt filmiga Winter's Bone (taas üks 2010 aasta parimaid filme 17 aastase tüdruku hoolitsemisest oma pere eest) nime teinud ja ka oscarile kandideerinud (selle rolli jaoks ka orava nülgimise ja puude lõhkumise selgeks õppinud) ning siis superstaari staatusesse tõstnud Hunger Gamesi peaosaga - film, mida saatis kinodes uskumatu edu ja millele on õige pea mitut järge oodata - film tuleviku meelelahutusest elu ja surma peale. Jennifer teeb nüüd taas oscari väärilise rolli problemaatilise tüdrukuna, kes pakub Patile võimalust aidata teda abikaasaga taasühinemises, vastutasuks peaks Pat tegema teene talle. Jennifer on näilise femme fatale rollis imeline, vürtsikas ja seksikas ning sarnaselt teistele osatäitjatele, hoolimata taas kiiksuga olekust, võidab kohesel vaataja poolehoiu.
Filmis säravad ka veel - Chris Tucker - advokaadist hullumaja patsient - peategelase hea sõber ja saatusekaaslane, kes alati ilmub välja ootamatult ja lisab enda olemuse ja dialoogiga erilist vürtsi igas olukorras. Robert De Niro - isa, kes vabalt võiks ise ka hullumajas aega veeta tänu oma haiglasele jalgpalli kiindumusele - isa, kes peaks toetama oma poega eelkõige, suudab seda alles filmi lõpus reaalselt ja siiralt teha. Jacki Weaver - ema, kes alati seisab pojal õla kõrval ja on toeks isegi viimase hullutegudes. Anupam Kher - Pati psühhiaater, kes salamahti on ka Eaglesi fänn, John Ortiz - pealtnäha edukas Pati sõber, Julia Stiles viimase tegelase naine jne - heade näitlejate list on pikk.
Stsenaariumi kohta saab öelda, et naerust rõkkav saalitäis vaatajaid on parim tunnustus. Romantilistes komöödiates saab ikka nalja, aga mitte sellisel tasemel - film on lisaks parimale huumorile, nii sujuv tegevustikus ja ülimalt kaasakiskuv, et jääb tunne, nagu vaataks David Fincheri vms pingelist thrillerit. Kõik kandvad rollid on oma kiiksuga inimesed reaalsest elust, kes võidavad hetkega kogu saali poolehoiu, kuigi reaalses elus, vaevalt keegi muidu neile kaasa elaks, pigem isegi vaadatakse halva pilguga. Aga siin on nad kõik nagu meie enda pereliikmed, kelle iga tegu ja sõna on meile oluline. Huumor on tipptasemel, näitlejad teevad elurolle ja isegi Robert De Niro nutt on seekord veenev.
Pearõhu filmis võiks panna kahe probleemse noore omavahelisele suhtele. Juba esmasel kohtumisel tekkib säde, mis kannab filmi lõpuni ning mis ei kustu sisimas isegi üksteist solvates ja pettumusi valmistades. Ja dialoog on lahe - teravmeelne ja humoorikas, rahvas rõkkab saalis igal huuleliigutuse peale. Samatähtis on poja ja isa vaheline suhe. Kui isa algselt pingutab pojaga läbisaamise nimel, puhtalt omakasu nimel (poeg on uskumuste kohaselt hea õnne allikas jalgpalli tulemuste ennustamisel) kuid hiljem suudab ka tema oma huvid maha suruda ja poja õnne toetada hetkel, mil seda kõige rohkem vaja.
Kuid tegemist on ikkagi komöödiaga - ja väga lahedaga - naerda saab palju ja inimsuhete õppetunde saab ka hulgi - film sobib hästi õppefilmiks liigse egoga inimestele õpetamaks, mis on siin tähtis - mille nimel tuleb võidelda, millal tuleb lähedasi toetada ja kuidas koos raskustest välja tulla. Loomulikult tundub selline perekond liialdusena, kuid samas mine sa tea, äkki on selliseid palju ja kui nemad saavad oma keerulises elus asjad joonele, siis mis siis meil, oluliselt lihtsama taustaga viga. Filmis on palju millest õppida ja siit ka pealkiri - Silver Linings Playbook - Õnneteraapia - mida vaja teha, et saavutada õnne - isegi kui oled nii keeruline ja raske frukt kui peaosalised, siis piisab enda ümber vaatamisest ja südamega hinnates inimesi enda ümber - see annab sihi ja jõu õnne leidmiseks ja kui ego maha surutud ja kallid inimesed üles leitud - ongi õnn lihtne tulema - kallid inimesed meie ümber - see ongi Õnn.
Kas vaadata? - tundub rumal küsimus - vaadata ja kasvõi mitu korda kui õnne valem muidu selgeks ei saa - ja kui ei saa, siis igatahes supper meelelahutus laheda huumoriga on kaheks tunniks garanteeritud.
Meie hinnang - uskuge või mitte - 10/10
PM
|
Friday, January 4, 2013
Silver Linings Playbook (2012)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment