Killing Them Softly (2012)

Killing Them Softly (2012) - Räpane amet   97 min -  Krimi, draama, thriller   IMDB kasutajate hinnang: 7.2/10   http://www.imdb.com/title/tt1764234/   Lavastaja: Andrew Dominik   Stsenaarium: Andrew Dominik (stsenaarium), George V. Higgins (romaan)   Näitlejad: Brad Pitt, Ray Liotta ja  Richard Jenkins   Lühitutvustus: Palgamõrvar Cogan peab uurima maffia poolt kaitstud pokkerimängu röövi ja süüdlaseid karistama.     Esimese blogi teeme kõige värskemast kinokülastusest. Süngel sügisõhtul kutsus teine kinosõber mind kaasa ja tema valik oli Brad Pittiga värske "Killing Them Softly" - traileri järgi sünge maffiafilm, just sobilik kahele kinosõbrale ja naistevabale õhtule.   Tunnistan, et läksin vaatama huviga ja teatava eelaimdusega, lootuses näha Brad Pitti järjekordset sära, mida olin juba unustanud, sest viimati oli peategelane sarnases rollis oma tosin aastat tagasi Guy Ritchie "Snatch"is. Ja pettuma ei pidanud.   Kogu filmi seltskond oli muljetavaldav. Lisaks Pittile oli kaasatud selline raskekahurivägi nagu James Gandolfini, Richard Jenkins, Ray Liotta, Sam Sheppard. Ja loomulikult lavastaja Andrew Dominik, kes üldsusele on vähetuntud, kuid fännidele teada eelmisest meistriteosest "The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford" ehk siis maakeeli "Jesse Jamesi tapmine argpüks Robert Fordi poolt". Andrew Dominik on siiani teinud vaid kolm filmi, lisaks eelnevatele ka "Chopper"i, mis tutvustas filmimaailmale, seni vaid teleseriaalides esinenud ja tänaseks kõrgeima kategooria näitlejaks saanud Eric Bana't, kõigi nende stsenaariumid ise kirjutanud, põhinedes bestselleritele ja reaalsetele tegelastele, vaid viimane ja jutualune on ajendatud George V.Higginsi romaanist Cogan's Trade.   Filmi kiire sisukokkuvõte on järgmine - kaks, mitte just kõige säravama mõistusega pätti palgatakse kohaliku väikeärimehe poolt (keemilise puhastuse omanik) täide viima esmapilgul ideaalset röövi. Plaan on kaval - röövida kohalikku "made" meeste pokkeriõhtut, mis igal juhul oleks enesetapp, kui aga poleks ajaloost röövi toetavat seika. Nimelt on sama röövi kunagi teinud sama pokkeriõhtu korraldaja ise - hiljem, aga joogise peaga üles tunnistanud ja karistamata jäänud vaid sellepärast, et asi tuli väga hilja välja ja keegi ei tahtnud tunnistada sellise asja võimalikkust üldse. Kaval ärimees, aga mõtles välja plaani - korrata täpselt sama röövi ja kohe ette, ilma uurimata, langeks kahtlus pokkeriõhtu korraldajale, isegi kui keegi kahtlustaks kedagi teist, karistatakse igal juhul pokkerõhtu korraldajat, sest keegi ei saaks lubada sarnaste sündmuste lainet igal mänguõhtul üle maa ja karm näide tuleb kohe seada. Pealtnäha polegi nii halb plaan ja kõik läheb nagu plaanitud, eeldatavad karistused viiakse täide ning tundub juba, et pätid on seitsmendas taevas, kui maffia kõrgemad ninad oleksid asja vaid sinna paika jätnud. Kuid nii see ei ole - maffia palkab tuntud palgamõrtsuka asja uurima, kes karistab kiirelt pokkeriõhtu korraldajat, kuid jätkab uurimist ja otsib üles ka tegelikud süüdlased.   Filmi väärtuseks ei ole kindlasti selle süžee, vaid näitlejad, dialoogid ja operaator. Pitti poolt esitatav peategelane - palgamõrtsukas Cogan, on huvitav karakter. Pealtnäha karm ja konkreetne mõrtsukas, kes ei tagane ühegi mõrva ees ja tundub olevat ka väga intelligentne, kes taipab, lisaks oma igapäevase töö nippidele, ka organisatsiooni suure pildi olemust ning jagab filmi jooksul mitmeid häid ja läbimõeldud seletusi maffia juhtimisotsuste vajalikkusest ja sisust, kes omab siiski teatud nõrkusi, mis annavadki filmile tema tähenduse. Nimelt on tal kaks omamoodi veidrat kiiksu - ta ei suuda tappa kedagi, kes on ta tuttav - seletades seda emotsionaalse nõrkusena, sest ohvrid hakkavad paluma oma elu nimel ja see segab ausat tööd teha ning teine kiiks - talle meeldib tappa kaugelt ja kiirelt - I like to kill them softly - siit ka filmile tiitel, mis asendab tabavalt originaalromaani Cogan's Trade pealkirja. Pitti esitus on lahe - täiesti omas elemendis ja oma tööd nautivalt, esitab ta kindlasti mitte lihtsa, kui äärmiselt huvitava rolli. Ei saa muidugi kiitmata jätta ka Dominiki dialoogi, mis annab Pittile võimaluse mitu korda ja väga veenvalt anda oma kiiksudele pea et kaasatundev toon, mis aga ununeb peagi, sest oma tööd teeb Cogan väga korrektselt ja südamerahuga, et ei saagi nagu aru, miks ta ennast, oma nõrkustele tähelepanu tõmmates, nii mitu korda maha peab tegema.   Pitt ei ole muidugi ainus väärtus - väga osav on taas kultusnäitleja James Gandolfini - kes mängib fellow hitman'i, kes palgatakse Cogani poolt ühte pätti tapma - sest Cogan on ise pätti näinud ja seetõttu ei saa ise emotsionaalselt hakkama - või vähemalt keeldub tööst konkreetselt, kuigi lõpuks on ta ikkagi sunnitud asjad ise korda ajama. Mickey (Gandolfini) tuleb kaugelt New York'ist appi, võtab hotelli, joob ohjeldamatult ja kasutab palju lõbutüdrukuid ning lõpuks ikkagi ei suuda tööle hakata. Pitti ja Gandolfini vaheline dialoog ongi filmi üks suurimaid väärtusi - kaks palgamõrtsukat räägivad omavahel nii sõbralikus toonis, võiks öelda lausa, et üliviisakas ning rahulikus, nagu oleksid nad golfiklubi kohvilauas, kus valitseb piinlik viisakus. Samas on jutuks ikkagi mõrv ja selle läbiviimine ning tavainimese jaoks muud väga hirmsad teemad.   Sarnane dialoog on Cogani ja tema bosside esindaja Driver'i vahel, keda mängib alati tugev Richard Jenkins - tema viimase aja säravaim roll minu jaoks oli kindlasti The Visitor - proffessor, kes tulles oma tühja korterisse teises linnas avastab eest mustanahalise noormehe, sõbrunedes temaga ja lõpuks tema abil leides endas uue energia nautida elu, mille vahepeal oli aastateks kaotanud - tasub vaadata kindlasti. Nüüd mängib ta tagasihoidlikku, maffia autojuhist, suuvoodrit, kes vahendab käske Coganile ja on ka palkamise vahelüli tegelike ülemuste varjamiseks - ülemused, keda kogu aeg mainitakse, aga kordagi ei nähta. Ka Driveri ja Cogani vahel toimub sama ettevaatlik ja viisakas dialoog, milles arutatakse muuhulgas ka masu mõjusid kuritegevuslikus maalimas, mis on läbivaks tooniks ja sündmuste motivaatoriks kogu filmi tegevustikus. Jenkins jätab taas endas natuke äpu mulje nagu ka The Visitoris kui ka Burn After Reading (taas koos Pittiga), kuid siin on lihtsalt vaga vesi, sügav põhi, sest tegemist on siiski maffia esindajaga ja keegi ei tea, kui kaugele tema võim ulatub. Cogan püüab küll üle olla igati, kuid suhe jääb siiski võrdne võrdsega dialoogiks, kus mõlemad tunnetavad hästi piire. Lõpuks toimub ka väike vaidlus tasude üle ja majandussurutise mõju üle palgamõrvade hinnale, kuid siiski Driver jääb tasule kindlaks ja kuigi Cogan püüab üle olla ja sarvi näidata, ei saa ta leivaisaga tülli minna ning rahu jääb kestma. Mis meeldivalt üllatas, oli Dominiki viis üritada säilitada kuritegeliku ilma ehedat ilmet ning ei olnud kordagi tunnet, et peaks leidma endale kurjategijast kangelase, kelle elule kaasa elada. Kui paljudes sarnastes filmides on enamasti positiivne negatiivne tegelane, kelle tegemised on kuritegelikud, kuid filmis esitatakse neid siiski kangelastena, siis siin ei tundnud seda kordagi - pätid on pätid, ei mingit kaunistamist. Need kaks kaaki, kes röövi täide viisid olid ikka tõelised ja ehedad ning üks neist täiesti rõve olemuselt, pesemata, kasimata narkar, kes teenis lisaraha koerte varastamisega ja kaugemale osariiki maha parseldamisega ja teine tõeline memmekas, kes algselt jätab taibukama välis mulje, kuid seest sama kaak mis esimenegi. Memmekas, kes röövida julges küll, kuid hiljem polnud Coganil vaja pingutada, et endast hirmuäratav mälupilt päti ajju kinnistada ning viimane valas pisarid juba enne kui tegelikult tõsiseks läks - mis muidugi ei päästnud saatusest, aga jättis väga haleda mulje - Cogan jagas isegi veidi teadmisi ja lõpuks ka lootust eluga pääsemisele viimasele pätile, kui seda pigem oma softly tegevuse ettevalmistamiseks kui kaastundest. Samuti oli ehe Mickey/Gandolfini palgamõrtsukas - otseses mõttes rõve, paks joodik, kes halas kurva elu üle ja pani kõike, mis liikus ning ei suutnud oma tööga enam hakkama saada. Ei jäänud märkamata ka salapärane Gandolfini irvitus, mida nii paljudes rollides oleme näinud - irvitus, mille taga on alati rohkem kui tekst/dialoog arvata lubab - see mees juba oskab näoilmega dialoogi selgeks teha, vajamata ühtki sõna. Korraks vilksatas ka Sam Shepard - alati tugev kõrvalosa - Black Hawk Down - "that's not justice, thats genocide" - seekord siiski rusikamehena ja väikses rollis, aga piisav esitus, et meelde jääda. Samuti Ray Liotta, kelle enamus filme on maffia teemalised ja alati saab ta oma imelikku naermist presenteerida (tema naer on sama imelik kui Robert De Niro nutt "Analyse This"), nagu ka nüüd - tema ongi see pokkeriõhtu korraldaja, keda nii kiirelt orki tõmmatakse ja siis kõigepealt korralik keretäis antakse vähem tuntud rusikakangelaste käest, kes vabandavad pidevalt, aga kerepeale annavad siiski ja väga julmalt, ning kes lõpuks ka Cogani poolt "Softly" ära tapetud saab. Ja nagu juba ka mainisin, siis operaator on tasemel (Greig Fraser - Snow White and the Huntsman) - Liottale kolki andmine on nii ehe, et tunne on nagu saaks ise otse vastu vahtimist ja tahaks juba jooksu panna, aga ei saa, sest luud on katki. Samuti kogu olustiku ja tegevuse tumedates toonides kujutamine, nagu oleks mustvalge film. Natuke tuletab Tarantinot meelde, kuid siiski pigem omanäoline ja ehedam - tundub, et Dominik valmistub väga pikalt - oma 5-7 aastat igaks filmiks ja paneb siis kogu energia töösse, nagu Terrence Malick või näitlejatena Sean Penn ja Daniel-Day Lewis. Jääme juba huviga järgmist üllitist ootama. Kriitikat ka - palju pole - ainus asi mis häiris, oli süžee segadus - kogu film oli dialoogidele keskendunud, et tegevustiku loogika kadus vahepeal ära ja raske oli kaasa mõelda - jäid dialooge kuulama, mis olid väga head ja nii kadus loogiline järg ära - võimalik, et see oli taotluslik ja vaid kõrgema filmiintelligentsiga vaataja jaoks mõeldud, et tavaline vaataja ei peagi nii palju ja lihtsalt aru saama, kuid mulle siiski tundus kohati liiga hüppeline ning udune ja hea järg, mida saab nautida David Fincheri jt thrillerite ässade filmides jooksvalt või Tarantinolikult filmi lõpus kokku panduna, jäi siin natuke kehvemaks. Mida saab aga parandada filmi taasvaatamisega - siis on aega keskenduda asjadele, mida esimesel korral tähele ei pannud ja kogu kunsti ülevaade saab siis täiuslik. Seega - kas soovitan vaadata? Aga loomulikult - Näitlejad on supper, dialoog ja operaator samuti ning kui jääbki midagi uduseks tegevuse loogikas - vaadake veel kord üle, väikese vahega - näiteks siis, kui film jõuab videolevisse. Film on ka Cannes'i kuldse palmioksa nominent ning auhindu tuleb kindlasti veelgi. Samuti koputab film südamele - need pätid on kõik ka tegelikult olemas ja see mida vaatate on reaalsus. Majandussurutis viis nii mõnegi äpu julgeid ebaseaduslikke tegusid tegema, mis saavad siiski karistatud - õpetuslik pool - ärga varastage ja teid ei pea tulema Cogani sugune soft tapamasin taga ajama. Paralleele saab tõmmata igas suunas - pange ennast pätist röövli asemel roolijoodikust juhiks ja Cogan saab olema kas karm politseinik/kohtunik või hoopis kättemaksev isa, kelle lapse te purjus peaga surnuks sõitsite - igal juhul ootab karm saatus neid, kes asuvad valele poole teele. Selline paralleelide tõmbamine on filmide puhul alati tore ja mida parem film seda põnevam on hiljem arutelu kaasvaatajatega või mõtisklemine omapäid. Meie hinnnang 8/10 Vinget Filmielamust - And don't get killed softly:) PM