Skyfall (2012) - 007 Skyfall
143 minutit - Action, seiklus, krimi
Lavastaja: Sam Mendes
Stsenaarium: Neal Purvis, Robert Wade, John Logan ja Ian Fleming (karakterid)
Näitlejad: Daniel Craig, Javier Bardem ja Naomie Harris
Lühitutvustus: Bondi lojaalsus M'le pannakse proovile, kui viimase minevik tuleb teda kummitama. MI6 sattub rünnaku alla ja Bond peab leidma ja elimineerima ohu, olenemata kui isiklikuks kaotused võivad muutuda.
Ei kulunud nädalatki, kui sai juba uuesti punasele toolile istuda ja seekord koos kaasaga, kes minu jaoks pisut üllatuslikult tahtis uut bondi filmi vaatama minna. Kes ütles, et naised actonit ei naudi - eriti veel siis, kui seal tegutseb selline kompu kutt nagu seda Daniel Graig on. Laps ära organiseeritud kaasa õe juurde ja siis ruttu kinopiletid ostetud (mida pidi ette ära ostma, sest läksime esilinastusele järgneval reede õhtul ja piletid olid lõpuks välja müüdud) ning reede õhtu oligi sisustatud.
Bondi filmidel on minu südames alati kindel koht olemas. Juba varajasest lapsepõlvest on mängitud ise tapmisõigusega kangelast ja palju filmidest pärit leiutisi olid kasutusel ka lapsepõlve mängudes.
Bondi filmi vaatama minnes on alati teatud ootused - on teatud elemendid, mis alati peavad olema, mis teevad filmist just selle õige bondi filmi, ning alati on põnev näha, kuidas on need filmi põimitud. Ja siis muidugi põhi ootus - mis on siis nüüd välja mõeldud, mis on siis nüüd see uus ja vinge. Bondi filmid vanal ajal tõstsid alati effektide taset kõrgemale senisest, oscarid liikusid juba ette bondi suunas ja kaskadööride jaoks oli see suurim väljakutse. Tänapäeval, pärast arvutigraafika nii võimast arengut, on see võimatu, sest igasugused ulmelised filmid võluritest ja tulevikust on effektide lati nihutamise juba mõnda aega endale rabanud ja bondile, effektidega säramise võimalus, on jäänud väga väikeseks. Bond pole kunagi säranud erilise sisu või dialoogiga ja see polegi kunagi eesmärk, eesmärk on hea meelelahutus, lahedate efektide ja vaataja naelutamine põnevusega ekraani külge.
Oma sõnadega sisu kokku võttes. Bondi värske missioon luhtub ja teadaolevalt hukkub. Siiski õnnestub tal pääseda ja põletades elu alkoholiga, sattub ta uudiseid vaatama - seal näidatakse rünnakut MI6 peakontori vastu ja eriti just M vastu. Bond naaseb, M palkab ta tagasi, kuigi ta ei ole vormis ei füüsiliselt ega psüühhiliselt. Ja nii asubki Bond jälitama vaenlast, kes tundub olevat üks omadest ja kellel on tõsine isiklik vaen M´i vastu. Bond ka leiab ta, kuid vastane on üliosav ja isegi vangis olles, teeb mida tahab ja hiljem üritab M'i ka kõrvaldada. Vaid Bondi lojaalsus ja viimine lahing eemale arvutimaailmast lihtsasse olustikku, aitab bondil võitlust võrdsustada, mis aga ei säästa lähedaste kaotusest. Rohkem ei räägi, sest lugeja võib alles plaanida filmi vaatamist ja põnevust ei tahaks vähendada.
Skyfalliga tähistatakse bondi esimesest filmist 50 aasta möödumist. Sean Connery ja "Dr. No" alustasid tänaseks suurimat filmitööstuse frantsiisi 1962-l aastal. Ja eeldatavasti, taheti viimase filmiga jäädvustada end eriti eriliselt filmisõprade hinge, samal ajal värskendada frantsiisi, et ikka jätkata rahamasina töötamist ja inimesed ei tüdineks juba 23nda filmi vaatamisest sama teema kohta. Mida siis teha teisiti, säilitades bondi olemus, aga värskendades jõuliselt teemat - kas see õnnestus seekord. Jah.
Mida siis tehti teisiti - alustame näitlejatest. Bondi filmid pole kunagi säranud erilise näitlejatööga, tegemist on ikkagi eelkõige action filmiga. Seega vaja oleks kaasata tugevaid karakternäitlejaid, et anda uudset värskust. Juba varasemalt on kaasatud M'i rolli briti au ja uhkus Judi Dench, mis minu arvates ei olnud kõige parem valik, sest tegemist on ikkagi eelkõige tugeva karakternäitlejaga, kellele nii lihtne roll, ei ole eriline väljakutse (tuletame meelde Denchi 8minutilist Oscariväärilist rolli "Shakespeare in Love" - "Armunud Shakespeare" kuninganna Elisabethina I'na - best value for money) ja kuigi ta püüab luua omanäolist karakterit, ei ole see kuidagi veenev ja tundub üle mängituna - aga see on puhtalt minu arvamus ja ei ühti ilmselt paljudega. Skyfalli on aga juba uhkem seltskond lisaks värvatud. Filmi absoluutselt parima rolli teeb antikangelasena Javier Bardem. Ei oleks uskunud, et tavaliselt nii lihtsate rollidega filmi on võimalik saada nii veenev esitus. Eriline maiuspala on Bondi ja Silva (Bardem) vaheline dialoog filmis esimesel kohtumisel. Sõnade mäng, kergelt geiliku alatooniga on niivõrd nauditav ja humoorikas, et iga sõna peale kostub tänulikku naerupahvakat saalist - supper esitus Silvalt ja üllatavalt hea Bondilt, kelle sõnaosavus tavaliselt pole eriti oluline, vahel vaid ühelauseline sära, mõne kaunitari voodisse saamise eesmärgiga. Silva see eest näitleb iga lause, ilme ja keha keelega - miks mitte vaadata seda kui esmakordselt näitlemise eest auhinda väärivat bondi filmist pärit näitlemisesitlust. Teine uus tulija filmis on taas kõrgeima karakterivõimekusega Ralph Fiennes, mees, kes teeb igast rollist tippsaavutuse ja kuulub oma rollidega minu absoluutsesse tippu. Aga üllatus ja kerge pettumus - ärge ehmatage, Fiennes on tasemel, aga tal on nii väike roll, et nagu polekski teda filmis. Tõsi, tulevikus näeme teda rohkem kindlasti, sest saab temast M'i järeltulija ja ilmselt veel mitmesse bondi filmi, aga seekord on tal harjumusvastaselt kerge ja lühike roll, mille ta viib läbi kõrgeima proffessionaalsusega, kuid Ralph on ju peaosa näitleja ja seetõttu oli teda üllatav näha kõrvalosas. Bond ise on oma tavapärases rutiinis. Seekord on film, aga täiesti uudne bondi elu suhtes - iialgi ei ole me näinud bondi ajalugu, lapsepõlve, päritolu. Selline sentimentaalsus nõuab Craigilt tavapärase bondi osale lisaks ka kerget emotsionaalset pilku ja raskemat näitlemist, millega ta igati hakkama saab. Füüsiliste trikkide ja võitlustega saab Graig taas hakkama nauditava kergusega ja endiselt on tema loodud karakter minu lemmikbond - eriti nüüd veel pärast "Skyfall´i" uudset lähenemist bondi saagale.
Kogu selle uudse saaga taga on aga üks imeline mees. Selleks on lavastaja Sam Mendes - mees kelle vaimust sünnib vaid puhast kulda. Mees, kes tuli ja tegi kinomaalimas oma esimese filmi ja kohe võitis sellega nii parima filmi kui ka lavastaja oscari - "American Beauty" - "Tabamatu ime", saavutus, mis on väga haruldane ja ülimalt raske ning film on tõesti üks parimaid. Mees, kes enne hollywoodi vallutamist, oma vaimuga teenis leiba Londoni teatris (mida ta teeb endiselt) väga tuntud teostega ning sealt on pärit ka tema suurepärane koostöö nii Judi Denchi kui ka Ralph Fiennes'ga. Nüüdeks on Mendes kinnitanud ennast ka filmimaailma ja teinud lisaks eelnimetatutele ka veel "Road to Perdition" Tom Hanksi ja Paul Newmaniga ning "Revolutionary Road" Leonardo DiCaprioga ja oma kalli abikaasa ja imelise näitlejannaga Kate Winsletiga (tänaseks kahjuks lahutatud). Ja vaid "Jarhead" ja "Away We Go" mahuvad veel siia listi - viimasest ei tea ma midagi, Jarhead on tõsielulooline tänapäeva sõjadraama, Jake Gyllenhaaliga peaosas, kindlasti vaatamiskõlbulik. Mendesi kaasamine annab bondi filmile kindlasti uue vaatenurga. Palju on lisandunud emotsioone, mida tavaliselt me bondi filmis ei kohta (enne Graigi just), tutvume bondi ajalooga, kasutatakse poeesiat (Judi Dench rollis), antikangelane peab M´i pea, et oma emaks ja on valmis lahkuma siit elust ühise enesetapuga, valades pisaraid M´i kallistades - kogu filmis on sügavamaid emotsioone, mis nõuavad näitlejatelt suuremaid pingutusi, Bond saab paar korda peaaegu et lahkuda siit ilmast, ühel korral neist oma kaasagendi, võluva Naomie Harris'e ebaõnnestunud snaiperilasu abil. Naomie on Skyfallis eriti kaunis, eriti kui võrrelda esitust tema ühe tuntuima rolliga Kariibi mere piraatides Tia Dalmaga "Draken" - ei olekski peaaegu ära tundnud, kui see kähe hääl poleks välja andnud. Ka tema on uus värskendus, sest võtab üle Moneypenny rolli - bondi tulistamine oli nii emotsionaalselt raske, et lauatöö sobib rohkem ja ka mõnus flirt Bondiga on kindlasti lisa boonus tööle. Ja veel üks uuendus - meie armastatud Q - Esmalt legendaarse Desmond Llewelyn'i poolt kuulsaks mängitud ja viimati sama kuulsa John Cleese poolt üle võetud ning nüüd hoopis uue lahenduse näol. Nimelt on Q töö ja vidinad muutunud iganditeks ja tarbetuteks tänapäeva arvutimaailmas, kus ühe mobiiliga on võimalik rohkem kahju teha kui omal ajal aatompommiga. Vaja on IT-s olla ülikõrgel tasemel ja nii ongi uueks Q-ks teismelise välimusega ja mõne vistrikuga arvutigeenius Ben Whishaw - kes ennast minu silmis tuntuks mängis suurepärase John Keats'i rolliga filmis "Bright Star" - Särav Täht - varalahkunud (juba 25 aastaselt) luuletaja Keatsi armulugu 19ndal sajandil. Whishaw'd teatakse ka filmist "Where's Bob Dylan" - pole kahjuks ise näinud ja seetõttu ei oska hinnata. Skyfallis on aga tore näha täiesti uut tegelast ja väga sõnaosavat tehnilist dialoogi kuulata. Taas on naudutav dialoog bondi ja Q vahel - kahe oma ala absoluutse tipu sõnamäng teineteise maha tegemisel ja hiljem üksteise aksepteerimisel.
Näitlejad läbi käidud, jätkame tehnilise poolega. Siin pole palju rääkida - Bondi võitlusstseenid on tasemel, kaskadööritrikke saab piisavalt ja bondile kohaselt. Oluliselt rohkem on nähtud vaeva filmimiskohtade otsinguil, on nii londoni kesklinna kui šoti mägismaad, kõik kus filmitakse sobib filmi kenasti ja ei ole tunda liigset stuudiot või arvutigraafikat. Heli läheb järjest paremaks ja reaalsemaks ja kogu filmi on väga sujuv vaadata, pole mingit hüppamist stsenaariumiga, montaaž on hea.
Filmi algus natuke häiris - tavapärane algus tagaajamine, bondile kohaselt on ju tore, kuid liigsed kližeed häirisid, seda peamiselt M´i dialoogist - miks mulle Dench väga selles rollis ei meeldi, sai taas kinnitust - liiga dramaatiline tekst ja selle esitamine. Aga seda kõike oli vaid alguses - sain juba kurvaks minna, et polegi nii vinge Bond nagu lugatud, siis koheselt veendi ümber - Judi taganes kližeedest ja muu tekst paranes ja kokkuvõttes oli meistriteos sündinud.
Palju võib olla kriitikat presenteerimiste kohta - miks bondil on väljapaistev vana auto, miks bond murrab maha imeilusa naise nii lihtsalt, miks bond kõiki nii mänglevalt võidab - aga ta ju ongi bond - kõik see teebki nendest filmidest maailma tugevaima brändi filmifrantsiisidest. See on ju see mees, kelleks saamisest mehed unistavad ja kellega olemisest naised unistavad. Samas, eks see kõik tüütab ära ja seetõttu tehtigi nüüd Skyfallist uue ajastu kuulutaja. Filmi lisati palju emotsioone, kaasati tippnäitlejaid, vahetati välja pea kõik traditsiooniliste rollide osatäitjad. Mida ei ole - ühte tähtsaimat osa Bondi filmides - Femme Fatale imeilusat antikangelannat ja lihtsat imeilusat kangelannat - kaks tähtsat naist on kadunud - aga arvan, et vaid hetkeks. Kuigi osaliselt täidab tulevane Moneypenny romantilist rolli, samuti on kaasatud imeilus prantuse näitleja Bérénice Marlohe (selle nime kirjapilti pidin kontrollima), kes mängib esmapilgul puudu olevat antikangelannat, kuid selgub olevat siiski hoopis positiivne tütarlaps, kes bondi aidates ohverdab enda elu - ja ikkagi ei ole seda õiget naist seekord. Kuid nagu juba arvasin - ilmselt on see vaid ajutine nähtus ja pealegi on üleminekufilmi peakangelanna ikkagi M, siia poleks kuidagi mõni ebamaine kaunitar kandvasse rolli ära mahtunud. Küll aga on filmis ülim Javier Bardem anti rollis - ainult tema pärast tasub juba vaadata, see on senini parim antiroll bondides üldse. Ja ka Craig jätkab emotsionaalse bondi teed - "Casino Royale" ja "Quantum of Solace" tegid algust, näidates, et ka bond võib armuda ja see võib suunata tema tegevust, siis nüüd ei ole enam lihtsalt armastus naise vastu edasiviiv jõud (mis viib meid kõiki edasi) vaid lojaalsus M´i suhtes ja armastus Inglismaa vastu ja sentimentaalsus oma juurte vastu - seda osa bondist näeme esmakordselt ja Sam Mendes´i kontrolli all sõlmitakse stereotüüpsesse filmi sisse sellised tunded ja emotsioonid, mida iialgi ei arvanud võimalik olema. Ootan huviga järgmist filmi - kas saan kinnitust oma lootustele ja väidetele ja kas minu üllitis sai tehtud õiges vaimus - vahet pole - minu jaoks on tegemist vinge teosega, mis raputas bondi maaniat heas mõttes ning andis hea platformi uutele teostele.
Hakkame otsi kokku tõmbama. Uus Bond on vaatamist väärt ja kuigi palju muutusi on tehtud, on need vaid filmi täisustavad ja lisaväärtust andvad. Esmakordelt on tipptasemel näitlemist ja meie jaoks igapäevaseid, kuid bondi jaoks 50 aastat peidetud emotsioone, mida ei uskunud siin näha. Latt on kõrgel ja kes küll teeb järgmise lavastajatöö - ootan huviga. Kahju on ka natuke Dench'i lahkumisest, kuid asendusmaterjal on igati tasemel - kes tunneb, et on bondi fänn ja huviline ka tulevikus, siis see film tuleb igal juhul ära vaadata, sest uued tegelased ja rollid ei ole nii hästi mõistetavad, kui see film peaks vahele jääma - Seega - ärge jätke vahele.
Uus ajastu on alanud ja Bond on eduka värskenduskuuri läbinud - minge vaatama.
Meie hinnang 9/10
PM
No comments:
Post a Comment